Eestimaa suvi on justkui loodud põgenemiseks – uitlevad flanöörid pagevad nädalateks tühjenevatesse küladesse, kosmopoliitsed vagabundid põikavad teel Berliinist Milanosse läbi ka Kilingi-Nõmmelt ning vanaema aiamaalt. Suvitaja, Toomas Nipernaadi on su alter ego!
Seekord hõljus aga Nipernaadi suve kohal tume vari. Kuhu maailmarändur oma suviste eksirännakute käigus ka ei sattunud – oli selleks siis rattamatk grüünes, ambient’i-festival Järvamaal või külasimman –, ikka kaldus jutt ühel hetkel kaugele Lampedusa poolsaarele, siis jälle Vao küla mänguväljakule, muutudes üha tulisemaks ja katkedes lõpuks sootuks. Esialgu üritas Nipernaadi rõhuda sellistes vestlustes humanistlikele baasväärtustele, kuid need naerdi välja. Oh sa rumal kaunishing! Seejärel veetis ta unetuid öid UNHCRi faktiraamatu seltsis, kuid talle lajatati tundmatutelt veebilehtedelt pärit faktide ja arvudega, mida legitimeeris tagatipuks Postimehes avaldatud lugejakiri. Nipernaadi võttis nüüd appi ajaloolised paralleelid, kuid ei, seda nimetati demagoogiaks. Tolerast! Riigireetur! Silte lendas siit ja sealt. Lõpuks otsustas Nipernaadi juhtme seinast välja tõmmata. Ta kustutas sõbralistist kahtlase elemendi, lukustas oma kõrvad, sulges silmad ja põgenes paremasse maailma. Ärgates oli käes 3. septembri hommik ja see parem maailm oli kildudeks purunenud.
Müürileht on nüüdiskultuuri häälekandja. Seda kultuuri teevad tihtilugu teistsuguse seksuaalse orientatsiooni, nahavärvi, usulise või rahvusliku kuuluvusega inimesed. Järjest vähem on põhjust arvata, et nendel inimestel on Eestis hea ja turvaline elada. Kultuurinomaadidena võivad nad põgeneda mõne välismaise kunstnikeresidentsi varjulise katuse alla, kuid selle tulemuseks on ühtlasi kultuur, mis on homogeensem, traditsioonilisem, tüvitekstipõhisem, tagurlikum, igavam. Mina Müürilehe tegevtoimetajana ei taha, et eesti kultuur oleks igav.
Müürilehe lugejaskond – see on justkui omaette kogukond, keda iseloomustavad muu hulgas avatud meel, avar silmaring, empaatilisus, julgus. Neid omadusi läheb edaspidi tarvis, kui me tahame, et Eesti oleks Nipernaadi ideaalmaastik, kuhu saaks tulla ka mustanahalise sõbra või samasoolise partneriga, kus saaks avada mõne uue start-up-ettevõtte või – jumala eest – nautida korvpallimatši vaheajal vene muusikat. Me ei saa sulgeda ennast enam turvaliselt eebenipuust torni ja piiluda maailma pitskardina tagant, suunates üksikud vihapursked Twitterisse või mõne petitsiooni allkirjastamisse. Me oleme avatud maailma saadikud, kelle jaoks vabadus ja demokraatia on palju enamat kui Soome tuusik või Levi’se teksad. Me oleme tänu internetile, Schengenile ja Erasmusele sellest võrratult rohkem osa saanud. Me näeme ennast maailmakodanikena. Eestil on meie kogemust praegu vaja. Just nüüd tuleb meil jesuiitidena mööda Eestit ringi rännata ja liigestest lahti võetud maailm koduste jaoks taas kokku panna. Siit ka minu üleskutse sulle, Müürilehe lugeja, kus iganes sa ei paikneks: aita muuta Eesti sallivamaks ja avatumaks. Me peame ebameeldivaid vestlusi jätkama. Me peame andma näo ja inimväärikuse tagasi neile, kellelt seda vägisi ära tahetakse võtta. Aitab põgenemisest.
