Räägime juba aastaid soolisest palgalõhest ehk meeste ja naiste keskmise tunnipalga vahest. Eurostat esitab igal aastal kõigi ELi riikide vastava näitaja ja Eesti oma on järjekindlalt halvim. Oleme korraldanud arvukalt tööjõu-uuringuid ja näinud, et meeste ja naiste palgavahe ei ole sugugi alati objektiivsete teguritega põhjendatav. Tundub, et probleemiga tegeletakse, aga… otsused olukorra parandamiseks on ikka veel langetamata.
Siiri Oviir lõpetas 1975. aastal Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna. Ta on poliitik, kes on olnud Keskerakonna asutajaliige ja juhatuse liige, olles kuulunud sellesse erakonda alates 12. oktoobrist 1991 kuni 11. aprillini 2012. Aastatel 2004–2014 oli ta Euroopa Parlamendi liige. Artikkel „Kelle kohustus on diskrimineerivat olukorda muuta?” ilmus koostöös Metsaülikooliga. Metsaülikool on iga-aastane arutelupaik Käärikul, mille eesmärgiks on Eesti jaoks oluliste sõlmküsimuste mõtestamine ja probleemidele lahenduste leidmine.
Levinud on arusaam, et tegemist on pseudoprobleemiga. Kas tõesti? Palk mõjutab ju otseselt nii haigus- kui ka töötuskindlustuse, nii vanemahüvitise kui ka pensioni suurust. Naiste madalam palk toob kaasa üksikvanemaga pere toimetulematust ja laste vaesust. Seega ei ole tegemist pseudoprobleemiga – palk ei mõjuta ainult olevikku, vaid elukvaliteeti ka järgmistel eluetappidel.
Üheks peamiseks soolise palgalõhe põhjustajaks peetakse naiste ja meeste koondumist erinevatele ametikohtadele ja tegevusaladele. Tegevusaladel, kus naised on ülekaalus, on palgad madalamad, mis omakorda viitab töö väärtuse sooga seostamisele, nende töö vähemale väärtustamisele ühiskonnas. Seda kinnitavad paljud uuringud nii meil Eestis kui ka teistes ELi riikides. Ometi on sooline palgalõhe just Eestis suurim, kõikudes viimase 10–15 aasta vältel 25–33% piires. Samal ajal on ELi keskmine olnud pidevas langustrendis ja jõudnud praeguseks 16% piirimaile. Järeldus saab olla ainult üks: teistes liikmesriikides tegeletakse probleemi lahendamisega.
Euroopa Liidu õigusaktid kohustavad
ELiga liitudes võtsime endile kohustuse järgida liidu õigusakte ja soovitusi, ka neid, mis olid kehtestatud enne meie liitumist 2004. aastal. Alates 1957. aastast, mil võeti vastu Rooma leping, on kinnistunud ka põhimõte „võrdne tasu võrdse või võrdväärse töö eest”. 2006. aastal, nüüd juba ka meie valitsuse kaasatöötamisel ja -otsustamisel, võeti vastu järjekordne vastavasisuline Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv (2006/54/EÜ), millele Euroopa Parlament lisas oma 2008., 2010. ja 2012. aasta resolutsioonides üksikasjalikud soovitused. Eestis tehti esimene sisuline samm samas suunas selle aasta alguses, mil tolleaegse sotsiaalministri Helmen Küti juhtimisel valmis määruse eelnõu soolise võrdõiguslikkuse seaduse (võeti vastu 2004. a) nõuete täitmiseks. Määruse eesmärk on tagada soopõhiste tööalaste statistiliste andmete ühesugune esitamine, mis võimaldaks vajaduse korral hinnata võrdse kohtlemise põhimõtte järgimist töösuhtes, sh töö tasustamisel. See – kuid ilma suunisteta, mis on võrdväärne töö ja kuidas seda hinnata – ei ole statistikaks piisav.
Ametikohtade hindamine
Astuda tuleb järgmine samm ja hinnata/kirjeldada soolisel neutraalsusel põhinevaid kutsealasid. Hindamisel tuginetakse personali klassifitseerimise ja teenistusastmete määramise ning töökorralduse süsteemidele, samuti erialase kogemuse ja tootlikkuse hindamisele eelkõige kvalitatiivses plaanis (nt haridus jm kvalifikatsioonid, vaimsed ja füüsilised nõuded, vastutus inim- ja materiaalsete ressursside eest jm). Selle kõige korraldamine ei ole tehtav üleöö, adun selle keerukust, kuid ilma töö väärtuse objektiivse hindamissüsteemita jääb täitmata kohustus pakkuda võrdse või võrdväärse töö eest võrdset palka. Me ei pea siinjuures ise midagi enneolematut leiutama, abi ja eeskuju on enamikest ELi riikidest võtta. Vaja on poliitilist tahet teemaga tegeleda.
Töötasude läbipaistvus, avalikustamine
Oleme kuulnud hämminguga palgauuringuist, mille tulemuseks on resümee, et naised küsivad ise vähem palka, palgalõhe olevat naiste endi tekitatud (nt TÜ majandusteadlaste uuring 2012. a). Kui lihtne – süüdlane on leitud! Samas ei ole vastust, miks see nii on? Miks on naine, kelle töötasu üldjuhul ei ole pere eelarves tähtsusetu, nõus leppima väiksema palgaga kui sama tööd tegev meeskolleeg. Miks ta lepib ilmse ebaõiglusega? Võib-olla on põhjus selles, et oma laste toitmiseks-katmiseks peab ta esimese pakkumisega nõus olema? Äkki on põhjus selles, et ta ei ole palgatasemetest informeeritud? Kuid tegelikult, olgu põhjus milline tahes, taandub tööandja selline käitumine naistöötaja diskrimineerimiseks ja see on juba mitmete muude seaduste kõrval vastuolus ka põhiseadusega. Väljapääs oleks tööperes töötasud avalikustada. Tööpere palgateabe läbipaistvuse tagamine ei tohiks keelata töötajail omavahel vabalt töötasu puudutavat teavet vahetada. Mitmes ELi riigis on selline lähenemine normiks kujunenud, on ka riike (nt Inglismaa), kus kõik töötasusid puudutavad konfidentsiaalsusnõuded on seadusevastased. Neis riikides ei ole juhtunud midagi hullu konkurentsivõime ega muuga ja tulemuseks on soolise palgalõhe vähenemine.
Põhiseadusliku kohustuse eiramine – kaua veel?
Põhiseaduse 29 paragrahv sätestab riigipoolse töötingimuste kontrollimise kohustuse. Töötasu on töölepingu seaduse kohaselt üheks oluliseks töötingimuste komponendiks. Töötasuga seonduvat järelevalvet praegu aga ükski riigiasutus Eestis ei tee, kuigi sisuliselt kuulub see tööinspektsiooni pädevusse. Tööinspektsioonile seda kohustust aga pandud ei ole. Põhiseadusest tulenevat kohustust on pikalt eiratud. Paraku ei ole sellele tähelepanu pööranud riigikogu ega ka õiguskantsler.
Siiri Oviir
Eesti Naisliidu esinaine
Metsaülikooli (MÜ) ajalugu sai alguse 1968. aastal Kanadas. Eestis on igasuvist MÜd korraldatud Mare ja Rein Taagepera eestvedamisel alates 2005. aastast. Igal aastal on MÜs käsitlusel erinev teema, tänavu on selleks tervis. Metsaülikoolis on ettekannetega üles astunud mitmed Eesti ühiskondliku ja kultuurielu seisukohalt olulised inimesed, teiste seas näiteks Marju Lauristin, Maarja Kangro, Hans H. Luik, Ott Karulin, Jan Kaus, Igor Kotjuh, Leelo Tungal, Ilmar Raag, Tõnu Viik, Kaarel Tarand, Marek Tamm, Signe Kivi ja Anzori Barkalaja.
