Missugune osa on kodul ja missugune koolil selles, kui hästi lapsel koolis läheb? Sageli oleme mures sellepärast, et lastele ei suudeta luua võrdseid võimalusi õppimiseks ja arenguks – pidades silmas Eesti koolide erinevat taset. Samas unustame, et nii kool kui ka kodu mängivad rolli lapse kognitiivses arengus ning tema edaspidises kooliedukuses. Psühholoogide meelest on üks põhjusi, miks mõnel lapsel läheb koolis paremini kui teisel, erinevused lapse koduses kasvukeskkonnas.

Tiia Tulviste on töötanud Tartu Ülikooli psühholoogia osakonnas 1978. aastast, 2004. aastast arengupsühholoogia professorina. Tema uurimisvaldkond on refleksiivse mõtlemise arengu sõltuvus kultuurist, lapse kõne ja mõtlemise areng, laste omavahelist suhtlemist mõjutavad tegurid ning sotsiaalsete normide kasutamine eesti ja vene laste omavahelises suhtlemises. Käesolev tekst ilmus esmakordselt Metsaülikooli kogumikus „Seestpoolt suurem Eesti. Haridus ja haritus. Metsaülikool Eestis 2011–2012”. Metsaülikool on iga-aastane arutelupaik Käärikul, mille eesmärgiks on Eesti jaoks oluliste sõlmküsimuste mõtestamine ja probleemidele lahenduste leidmine.

Viimastel aastakümnetel pannakse Eestis lapsed lasteaeda varem, kui see enne kombeks oli. Lasteaed on koht, kus arendatakse lapse kognitiivseid võimeid ja valmistatakse lapsi kooliks ette. Lasteaias õpitud põnevatest ja kooliks vajalikest teadmistest ja oskustest on eriti palju kasu nendel lastel, kes on pärit riskikodudest, kus vanematel on madal haridustase, lastega tegeletakse vähe ja vanematel on tihti tervise- või alkoholiprobleeme. Samas ei suuda lasteaed kompenseerida arengudefitsiiti, mille on põhjustanud halvad kodused arengu- ja õppimistingimused. Samuti ei suuda lasteaed kaotada erinevusi laste kognitiivses arengus ja edaspidises kooliedukuses, mis tulenevad erinevatest kodustest kasvutingimustest. Uurimused näitavad, et lasteaedade roll lapse kognitiivses arengus on lühiajaline. See ilmneb kooli minnes ja paaril esimesel kooliaastal. Pikemas perspektiivis mängib olulisemat osa ikkagi see, millisest kodust laps pärit on. Järgnevalt tuleb juttu lapse sõnavara suurusest, dekontekstualiseeritud keele ja kooliks vajalike suhtlusstiilide omandamisest kui teguritest, millega seostatakse edukust koolis.

Sõnavara suurus ja dekontekstualiseeritud kõne

Lapse varane kõne- ja suhtlusoskus paneb aluse tema edaspidisele kognitiivsele arengule. Sellest sõltub ka see, kui kergesti kooliks vajalikke oskusi õpitakse. Lapse varase sõnavara suurus ja mitmekesisus ennustab sõnavara suurust paari aasta pärast, lapse suulise kõne ja lugemis- ning kirjutamisoskusi. Lapsel, kellel on suurem sõnavara, on loetust ja koolis õpitavast kergem aru saada. Hilisem sõnavara täieneb oluliselt just lugedes. Väikese lapse sõnavara suurus ja mitmekesisus on seotud eelkõige sellega, kui palju temaga päeva jooksul erinevates olukordades suheldakse ja kui palju laps ise räägib. Uuringud näitavad, et kõrgema haridustasemega vanemate lapsega suheldakse rohkem, tema kodus räägitakse rohkem, ta ise räägib rohkem kui laps, kelle vanematel on madalam haridustase. Erineva haridustasemega vanemate laste sõnavaras on erinevused, mis pigem suurenevad lapse vanemaks saades. Kõrgema haridustasemega vanemad kasutavad lapsega suheldes ka rohkem žeste, mille tulemusel nende lapsed žestikuleerivad rohkem ja nende žestide repertuaar on suurem. Viimane omakorda seostub suurema sõnavaraga paari aasta pärast.

Muuhulgas näitavad uurimused, et lapsega räägitakse hämmastavalt vähe, kui kodus televiisor mängib. Tavaliselt ei oska vanemad ise seda tähele panna, et sisselülitatud televiisor pärsib omavahelist suhtlust isegi sel juhul, kui televiisorit ei vaadata.

Mitmed väikese lapse suulise kõne vilumused ennustavad seda, kui varakult ja kergesti omandatakse edaspidi kirjaoskus. Kõneprobleemidega lastel on hiljem sageli lugemisprobleemid. Lapsed, kellel on hea suulise kõne oskus, oskavad aga tavaliselt teistest paremini lugeda ja kirjutada.

Sõnavara suuruse ja lapsega suhtlemise sageduse kõrval peetakse oluliseks ka seda, millest lapsega räägitakse. Koolis läheb paremini lapsel, kes on omandanud dekontekstualiseeritud kõne – oskuse rääkida mitu lausungit järjest asjadest ja sündmustest, mida ei ole „siin ja praegu”, vaid mis olid „tookord seal” või mis varsti aset leiavad. Selline jutt on alates 3.–4. aastast äärmiselt oluline. Uurimused näitavad, et lapse oskus narratiive luua ennustab tema kooliedukust. Koolis räägitakse tihti abstraktsetel teaduslikel teemadel. Kõrgema haridustasemega vanemate kodudes kuuleb laps maast madalast teaduslikku vestlust. Lapsele teadmiste andmine ja temalt informatsiooni küsimine hõlbustab kirjaoskusega seotud vilumuste omandamist. Igasugused põhjendused, mille korral seostatakse loogiliselt esemeid, sündmusi, mõisteid ja järeldusi, on dekontekstualiseeritud kõne alaliik. Samuti unistamine ja fantaseerimine, kus mängult võetakse teise isiku roll või omistatakse mõtteid ja tundeid elututele asjadele.

Dekontekstualiseeritud kõne arengu seisukohalt on oluline lastega rääkida varem asetleidnud sündmustest. Samuti on arendav raamatute ette lugemine ja lastega koos lugemine, mis seisneb selles, et vaadatakse pildiraamatut ja räägitakse, mis piltidel on. Igasugused palved lasta lapsel tema poolt öeldut selgitada, täpsustada, paremini sõnastada on samuti kasulikud. Niimoodi suureneb muuhulgas ka lapse sõnavara, seejuures ilma otsese õpetamiseta.

Kooliks ettevalmistamise seisukohalt peetakse oluliseks ka seda, kuidas lapsega räägitakse – missugune on vanemate suhtlusstiil. Direktiivset suhtlusstiili, mille korral räägitakse peamiselt selleks, et lapse käitumist kontrollida ja suunata, ei peeta kõne ja suhtlusoskuse arengu seisukohalt sedavõrd arendavaks kui suhtlusele orienteeritud stiili. Sellele stiilile on iseloomulik, et vanemad räägivad ise palju ning küsivad lapselt palju, haarates last vestlusesse kaasa.

Eesti laps suhtluspartnerina

Meie võrdlevad uurimused kodusest suhtlusest on näidanud, et eesti emad kalduvad kasutama direktiivset suhtlusstiili: rääkima selleks, et lapsele ütelda, mida teha, mida mitte. Nad kalduvad ka lapse vestlust reguleerima, esitades lapsele palju küsimusi, samas ise vähe rääkides. Eesti koduse suhtlusstiili tulemusena võib pidada seda, et laste keeleoskus on küll hea, kuid lapsed ei ole sedavõrd aktiivsed suhtluspartnerid kui mitme teise maa, nt rootsi, saksa ja ameerika lapsed. Võrreldes eri maade laste panust kodusesse vestlusesse ilmnes, et eesti lapsed räägivad sama palju ja hästi kui rootsi või saksa lapsed, aga nad ei räägi ise, vaid vastates vanemate küsimustele. Kuna eesti laps on harjunud rääkima siis, kui temalt midagi küsitakse, võib see saada üheks takistuseks koolireformi läbiviimisel, mille käigus kavatsetakse muuhulgas hakata senisest enam kasutama aktiivseid õppimis- ja õpetamismeetodeid.