Erinevad esitajad – Blanck Mass Presents: The Strange Colour of Your Body’s Tears Re-Score (Death Waltz Originals, 2015)

Helitripp extraordinaire missugune. Giallo žanrisse kuuluv õudukas „The Strange Colour of Your Body’s Tears” saab omale briti drone-muusika raskekaallase Benjamin John Poweri (Blanck Mass) kureeritud oratoorse kõlaga soundtrack’i ja maailm on parem paik. Benjamin Power võttis artistidega ühendust, andis neile teema ja lasi nad tegutsema. Kõigile teadmata, kuhu teosed edasi liiguvad.

Helitripp extraordinaire missugune. Giallo žanrisse kuuluv õudukas „The Strange Colour of Your Body’s Tears” saab omale briti drone-muusika raskekaallase Benjamin John Poweri (Blanck Mass) kureeritud oratoorse kõlaga soundtrack’i ja maailm on parem paik. Benjamin Power võttis artistidega ühendust, andis neile teema ja lasi nad tegutsema. Kõigile teadmata, kuhu teosed edasi liiguvad.

Tehes esimese sammu ning läbides portaali (avaloo „Portal”) leiab eest Stockholmi Roll the Dice’i püüu panna muusikasse justkui pimeda miini-sapper’i mõttemaailma, mis tungib sisse poole loo pealt ja näitab kätte üldsuuna, kuhu plaat on liikumas. Tehes seda maa profiili, võnkeid ja vibratsioone tajudes. Ettevaatlikult kombates, üks jalg, käsi ees ja keharaskus tagapool.
Helmi „Silencer II” märgib alguse lõppu ja teise mitmest vaatusest avab kahe palaga Londoni Moon Gangs. Hoides kõrgel mantrat „enter at your own risk” löövad sind äkki pahviks Yoshi Wada legendi edasikandva C. Spencer Yeh’ ulmelise droonidisko ja sämplingu segud. Sellele järgnev Konx-Om-Pax tõmbab hetkeks pea selgeks ja annab aru, et tarvilik on ette valmistuda kõigeks. Sa ei tea mitte midagi. Sellele ongi suurepäraselt Blanck Massi otsa haagitud, ja rohkelt.
Lugu „Laura’s Blood” kõlab veel lootustandvalt ja toob sisse rõõmsamat drooni, aga sealt edasi lootus katkeb. Järgneb ränk pohmelus Phil Juliani esitaskus, mis veel viimast korda sind läbi raputab ning jääb kummitama lausega „Nolk, astu eemale!”.
Kuulata kõigil!

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Plaadiarvustus: W.T.Drones – W.T.Drones (Onesense Music, 2014)

Plaadiarvustus: W.T.Drones – W.T.Drones (Onesense Music, 2014)

W.T.Drones on elektroonikaprojekt, kus eesti produtsendi Ki En Ra nihkes universumi giidiks on ameeriklasest vokalist Anthony Mills. Antud juhul ei tee giid seda unenäolist maailma meile arusaadavamaks, vaid lisab omalt poolt pööritust veelgi juurde. Ja seda kõige paremas…
Plaadiarvustus: John Carpenter – Lost Themes (Sacred Bones, 2015)

Plaadiarvustus: John Carpenter – Lost Themes (Sacred Bones, 2015)

Tunnustatud filmilavastaja John Carpenteri isiklik debüütalbum on viimaks kättesaadav. N-ö friigižanrite meister alustas 70ndate keskpaigas ning lõi oma karjääri jooksul mitu imetlusväärselt stiilset ja mõjusat filmi, millest enamikule ta ise ka soundtrack’i komponeeris.
Plaadiarvustus: Mauno Meesit – Closer (Grainy Records, 2015)

Plaadiarvustus: Mauno Meesit – Closer (Grainy Records, 2015)

Mauno Meesiti nimi on tõenäoliselt paremini tuntud ansambli Sinine taga seisva loomingulise jõuna. Sinine on andnud seni välja paar albumit darkwave’i ja industrial’i üllitava saksa plaadifirma Accession Records alt. Uue plaadiga on Meesit oma loomingus kannapöörde teinud.
Müürileht