Tallinn Jäck City kollektiiv on viidanud ühe peo kirjelduses Alari Oravale kui Eesti tantsumuusikaskeene ühele staažikaimale plaadikeerutajale, kes 90ndate Tallinna kangialustes juba siis plaate mängis, kui nii mõnigi meist alles plaksutama õppis. Ja tõsi ta on. Juba 1995. aastal esimesed vinüülid kokku ostnud mees pole senini DJtamist unarusse jätnud. Igapäevaselt disainibüroos AKU tegutseva Orava nimi torkab peoplakatitel endiselt silma ning lisaks laenab ta oma aega iga nädal koos Erkin Antovi, San Antonio, Jaak Sooääre ning Drummie’ga veetavale R2 saatele „Jazzitup”.
Debüüt: August 1995, kurikuulus Puhke tänava majapidu. Olin just välismaalt mõne vinüüli ostnud ja see avas kohe tee DJ-pulti. Kahjuks jõudsid minust ette paarkümmend pumppüssidega politseinikku, kes peo väga resoluutselt ära lõpetasid. Vähemalt ei pidanud ööd soolaputkas veetma nagu hea sõber Vadya Lahari.
Muusikas oluline: Oluline on see, mida ei ole. Parim muusika suudab teha suuri asju väga väheste vahenditega.
Muusikas ebaoluline: Perfektsus, reeglid, ajaga kaasas käimine, kindla peale minek, tantsupõranda potentsiaal, kellegi arvamus.
Mida mängin: Praeguseks olen ikkagi kõigepealt kollektsionäär ja alles siis DJ. Otsin ja ostan pigem asju, mis on kännu all peidus. Plaadipoes pole vist kasti või riiulit, mida mingil juhul ei puutuks – ausalt kadestan tüüpe, kes suudavad 1–2 stiiliga piirduda. Viimasel ajal vaimustavad eriti trinidadi disko, Aafrika analoogsündid, 80ndate alguse dub, itaalia seitsmetollised veidrused ja northern soul. Plaate mängides üritan kokku panna nii palju erinevaid asju, kui kontekst ja publik võimaldavad. Riskima peab, eksimine on hea.
Eredamad mängumälestused: Loe kõigepealt Müürilehe varasemast ankeedist Drummie vastuseid. Häguselt meenub üht-teist veel. Pidu kunstiülikooli saalis, kus bassikõlarist lõid leegid välja. Uue Maailma festivali järelpidu Kukus – lõpuks tilkus kõikjalt nii palju higi, et vinüüle ei saanud enam mängida. See hetk Müürilehe festivalil, kui esimene jungle’i lugu peale läks.
Lugu, mida mängiksin oma parima sõbra pulmas: Drummie mind oma pulma mängima ei kutsunud, siiani olen solvunud.
Koht, kus tahaksin kindlasti mängida: Seal on ruumi 200–300 inimesele, puidust tantsupõrand, väga naturaalne, selge ja soe sound ning piisavalt tualettruume. See koht asub praegu veel vaid unistustes.
Guilty pleasure: Olen hakanud second hand’ides salaja klassikalise muusika plaate uurima.
Alt üles vaatan: Hea DJ pannakse kokku kolmest komponendist, selles järjekorras: muusikavalik, tantsupõrandatunnetus, tehnilised oskused. Raul Saaremets, DJ Anonymous ja DJ Drummie on kolm meest, kellelt olen siiani kõige rohkem õppinud.
Viis klassikut:
12WIP 6505
MET009
MS-6
UN 108
W-12076
Viis hetkekummitajat:
Christy Essien Igbokwe „Ku Saura Re Ni”
Mamman Sani „Ya Bismillah”
Ara Koufax „Brenda”
Nappy Mayers „Let Yourself Go (Version)”
Orient Express „Everybody Needs It”
Tehnilist: Maailmas, kus muusika kättesaadavus on mõõdetav sekundites ja uute DJde juurdekasv eksponentsiaalne, aitab vinüül minu jaoks pilti veidi selgemana hoida. Kummalgi pool pulti pole veel kogenud, et ükski teine formaat peale mugavuse ja rahalise kokkuhoiu mingeid eeliseid pakuks. Pigem vastupidi. Ehk kui sõprade pulmad ja eriüritused kõrvale jätta, siis mängin ainult asju, mis mul vinüüli peal olemas on.
Lõppsõna: Hoidke oma kõrvu.
Kuula ka Alari juhitavat R2 saadet „Jazzitup”.
