„Communion” on Rabiti-nimelise produtsendi debüütalbum. Väidetavalt on see inspireeritud erinevatest probleemidest ühiskonnas, kõikvõimalikest emotsionaalsetest läbielamistest, samuti annab pealkiri plaadile üsna usuhõngulise maigu.
Kui arvestada, et juba miski nii fikseeritud kui kirjasõna oma konkreetsete joonte ja olemusega igaühe arusaamadest sõltuvalt mitmeti tõlgendatav on, siis pole üllatav, et seda on ka muusika, seda enam instrumentaalne muusika.
Kuigi selle taust kõneleb nüüdisaja olemusest selle halvas (ja osalt ka heas?), siis minu jaoks lõi ta kuvandi inimeksistentsijärgsest maailmast. Kui võtta võrdluseks näiteks New Yorgi räppar-produtsendi El-P sooloalbumid, milles kajastub düstoopiahõnguline tänapäev (ja lähitulevik) teatud elujõudu peegeldavas intensiivsuses, siis „Communion” on nagu elutud tühermaad, katakombid ja hävingu robotlikult tuim (kuigi agressiivne) ja mõttetu karakter.
See on klassifitseerimatu elektrooniline muusika, kohati glitch’ilik, kohati grime’ilik, kohati leiab Arcaga sarnanevat kõledat jäisust. Meeleolu vaheldub lainetena kummitav-hiiliva ja karmima, täristava lajatuse vahel. Kõige löövamad palad on plaadi teises pooles: „Pandemic” jõuab rahutust algusest ilusa, pea õndsa hetkeni ainult selleks, et seejärel relvahäältest moodustuva musique concreté’i saatel taas kaosesse vajuda; „Burnerz” kõlab kui mahajäetud kontorihoone, kus varemete keskel on veel üks miskipärast helisev telefon.
„Communion” on plaat, milles koledus on taotluslik ja katkendlikkus eri osi ühendav element.
