Benzokai – Identities Too Abstract (Baba Vanga, 2015)

Esimesed sõnad, mis mul Baba Vanga albumi „Identities Too Abstract” kuulamisel pähe tulid, olid „ärevus”, „õud” ja „vangistus”. Kaks avalugu on klaustrofoobilisemad kui ülejäänud, kuid kohati jätab plaat ruumi ka hingamiseks.

Esimesed sõnad, mis mul Baba Vanga albumi „Identities Too Abstract” kuulamisel pähe tulid, olid „ärevus”, „õud” ja „vangistus”. Kaks avalugu on klaustrofoobilisemad kui ülejäänud, kuid kohati jätab plaat ruumi ka hingamiseks.

Kui alguses võib jääda mulje, et eesootav pala (näiteks nimilugu või „K-A-I”) on rahulik, avar ja atmosfääriline (ent düstoopiline), osutub see ekslikuks. Ka need aeglased ja rahulikud stseenid, mida album pakub, peidavad endas rahutust ja õõva; samas mitte nii palju, et nad pikemaks ajaks südamesse jääksid.

Benzokai Bandcampi leheküljel on lause, mis võtab minu arvates kokku plaadi läbiva idee: „Identity as a fluid interstate, forever becoming, never being.” Selle mõtte muusikaline tõlgendus oleks nagu garaaž, milles vedeleb igasugust mõttetut kola ja kus põlevad pirnid aeg-ajalt värelevad; luule, mida selle pildi juurde loetakse, aga pomin kellegi häirivalt tabamatust identiteedist.

Kirjutades seda arvustust jõudsin ma järeldusele, et „Identities Too Abstract” jättis mu külmaks. Raske on selle kohta ka midagi päriselt öelda (kuigi siin ma siiski püüan) – eriti kui juba puhtalt albumi idee poolest peaks muusik olema siin abstraktne ning raskesti identifitseeritav. Ma ei leia, et see kontseptsioon kuidagi halb või tühine oleks, pigem väidan, et seda saaks esitada palju meeldejäävamalt. Antud juhul aga meenutab plaat natuke mõnd ebamäärast kunstiinstallatsiooni, millele on luulet peale loetud ning mis hajub kiirelt unustusse.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Plaadiarvustus: rin la – bliss (Trash Can Dance, 2014)

Plaadiarvustus: rin la – bliss (Trash Can Dance, 2014)

rin la on järjekordne paljutähendav, kuid samas mittemidagiütlev nimi eesti muusikatiigis. Ent taotlusliku selgusetuse tagant leiab hõljumas vaba mehe Artjom Astrovi, kes on sündinud kaugel idas asuvas Samara linnas ning kelle sõsar on Aliina, tuntud ka kui copeland.
Normaalsuse talumatu kergus. Intervjuu rin la’ga
rin la tumeda õhustiku taga ei peitugi tumedad meeleseisundid, vaid lõppkokkuvõttes puhas lõbu.
10 min

Normaalsuse talumatu kergus. Intervjuu rin la’ga

Üritame lahti muukida esoteerikaahelad ning uurime, mis rolli mängivad kohaliku eksperimentaal-hoppari loomingus ungari heliloojad, Jumalaema kirik ning Ukraina reivirenessanss.
Archy & Jack Marshall – A New Place 2 Drown (XL / True Panther, 2015)

Archy & Jack Marshall – A New Place 2 Drown (XL / True Panther, 2015)

Detsembris üllitas andekas indie-, trip hop’i, punk-romantik Archy Marshall (tuntud pigem nime King Krule all) koos oma sama punaste juuste ja kiitsaka venna Jackiga uue kauamängiva „A New Place 2 Drown”.
Müürileht