„Mapplethorpe: vaadake neid pilte” („Mapplethorpe: Look at the Pictures”, 2016, USA/Saksamaa). Režissöörid Fenton Bailey ja Randy Barbato. 108 min.
Festivali MoeKunstiKino raames linastus kinos Sõprus HBO uus kohustuslik dokfilm kõigile fotoarmastajatele, linateos ühest väga erilisest kunstnikust – skandaalsest fotograafist Robert Mapplethorpe’ist. Vaatamata Mapplethorpe’i kõmulisusele portreteerib film meest sellisena, nagu nägid teda tema suurimad poolehoidjad, mitte kuvandina, mida ta endast avalikkusele projitseeris. Samas ei saa ka unustada viimast – oma BDSM-kalduvusi fotodel terve maailmaga jagav kena nahktagis mees – piisavalt ülbe, julge ja ambitsioonikas, et raiuda endale koht, mitte ainult geikunstnike, vaid seitsme- ja kaheksakümnendate New Yorgi staaride seas. Mapplethorpe on ikoon, keda teatakse, ja seda eelkõige, sest ta ise tegi kõik, et selleks saada.
Tänapäeva eestlasena mõjub Mapplethorpe’i elu, vabadus ja hoolimatus sellest, mida temast arvatakse väga inspireerivalt, isegi utoopilise julguse etalonina. Mapplethorpe ei seadnud endale ei elus ega loomingus mingeid piire, karates neist pooleldi kitselikult mängeldes üle. Ta suutis vabalt käsitleda seksuaalsust ning muuta kunsti- ja pornovahelise piiri õhkõrnaks. Mapplethorpe’i kuulsaim foto „Mees polüesterülikonnas” on näiteks üks ikooniliselt vabastavaima tähendusega töid maailmas ning aastatepikkuse selektsiooni tulemusel saavutatud kaunis meheau kehastus.
Film käsitleb Mapplethorpe’i elu katkendlikult, pöörates tähelepanu nii ta loomingule, kui ka sellega läbi põimunud suhetele lähedastega. Seda küllaltki positiivses võtmes, mis seisab täielikult vastu Mapplethorpe’i enda tsitaadile, et „Elu on vaid inimeste ära kasutamine ja nende poolt ära kasutatud saamine”. Näidatakse säravsilmseid muuseumitöötajaid, õnnelikku õde, endist naabrit ja koolikaaslasi. Tundub, et intervjuudes vestlevad enamasti Mapplethorpe’i suurimad fännid, inimesed, kes ei seisnud talle kunagi nii emotsionaalselt lähedal, et ta neile oma manipuleeriva käitumisega tõeliselt haiget oleks suutnud teha.
Samas on põnevaimad juhtumised seotud pigem sellega, kuidas Mapplethorpe nendega mängis. Nii rullubki filmi jooksul lahti rida tragikoomilisi seiku, näiteks kuidas endise ülikoolikaaslase suitsu pahaaimamatult LSD’ga immutati, kuidas kokaiini teinud Mapplethorpe ei mõistnud, miks ta töötajad nii aeglased on, või hoopiski ebakindlust väljendav juhtum, kuidas ta sundis oma fotograafist venda perekonnanime vahetama, sest ei tahtnud, et too tema poolt juba kuulsaks tehtud nimel liugu laseks. Mapplethorpe ei olnud vaatamata oma populaarsusele kunagi lõplikult enesekindel. Perfektsionistliku lähenemisega elule oli ta pigem vait, kui julges öelda midagi rumalat, retušeeris päevad-ööd pilte, et need ideaalselt siledaks muuta ja ei õppinud kunagi ära filmiilmutamist, sest ei oleks suutnud seda täiuslikult teha. Enda loodud kuvandit ei saanud ju kuidagi rikkuda.
Katoliiklasena püsis Mapplethorpe’i loomingus olulisel kohal alati usk, binaarne opositsioon hea ja halva vahel. Oma isiklikest dilemmadest vaevatud, üritas mees mõtestada enda jaoks, kas tema looming on hea või halb, ning skandaalidest ajendatult otsustas, et ilu on saatanast. Ka mõned Mapplethorpe’i tuttavad nägid tema ambitsioonides saatana kehastust. Tundus, et raha ja tähelepanu eest oli mees valmis tegema kõike. Ilusa ja armsa poisina, kellele meeldis oma perverssete veidrustega inimesi šokeerida, nähti temas rikutud Cupidot. Tema töötajad pidasid aga lihtsalt naljakaks seda, et üheksast viieni peeniste ja BDSM-pilte ilmutama pidid. Vaatamata kõigele, püsisid inimesed Mapplethorpe’i siira šarmi külge naelutatuna tema ümber ja ta ei pidanud kunagi vaeva nägema, et endale armukest leida. Oma viimastel aastatel leidis ta neid baaridest suisa 3-4 ühe öö jooksul. Samas üritas mees oma loomingus lunastust leida, mida nägi mustanahalises mehes ja ideaalses peenises. Mõlemad leidis ta oma armukeses Milton Moore’is („Polüesterülikonnas mehe” kangelane), kelle ta aga hülgas, kui mees ise kuulsust hakkas koguma. Pärast Mapplethorpe’i surma AIDSi tagajärel tekkinud tüsisustesse kasvas kunstniku loomingu populaarsus tohutult, millele andis oma osa ka retrospektiivse näituse keelamine võimude poolt.
Film toob meieni eheda portree ikoonist, kelle sarnaseid on tänapäeval raske leida, kuid kelle manipuleerimise taga on võimalik märgata päris inimest, vaikset ebakindlat poissi, kes kartis surma ja üksiolekut. Üllatavalt ei jää filmis puudu ka huumorist, mis teeb sellest mõnusa vaatamise.
MoeKunstiKino jätkub Sõpruses veel täna ja homme. Tutvu kavaga siin.
