Go Away Bird – Sleep On It (2016)

Õrn meloodiajupp Go Away Birdi „Sunday” alguses jätab plaadist erilise mulje – kaugustesse viivad sosinad mõjuvad põhjamaiselt, pea sigurrosilikult ja panevad midagi sees surisema, mõnusaid laisku pühapäevi igatsema, mil maailm seisab, kohustusi pole, on vaid üks väsinud hing, kes puhkab raskest nädalast täis argielu muresid ja vaevu.

Õrn meloodiajupp Go Away Birdi „Sunday” alguses jätab plaadist erilise mulje – kaugustesse viivad sosinad mõjuvad põhjamaiselt, pea sigurrosilikult ja panevad midagi sees surisema, mõnusaid laisku pühapäevi igatsema, mil maailm seisab, kohustusi pole, on vaid üks väsinud hing, kes puhkab raskest nädalast täis argielu muresid ja vaevu.

Sama surin kumab läbi ka pehmest ja sumedast „Late Summertime’ist”, muutudes tervet plaati läbivaks rütmiks, mille saatel pea paratamatult paremale-vasakule õõtsuma hakkab, võttes endaga ühes õlad ja jalad. Tõmbab kaasa ja käsib tantsida. Sellepärast tundub, et igal päeval Go Away Birdi väga kuulata ei saakski, pigem sobib see reede- ja laupäevaõhtusse kusagil peol, mis on täis alkoholi ja lugematuid suitsupause.

Kui süveneda laulusõnadesse, siis märkab, et neist õhkub kergelt enesepõletamise nooti. Jah, sa võid pidutseda lakkamatult, kas või rongikupees (kuula pala „Drinking Party in a Train Compartment”), jah, sa võid magada lõputult oma ekspoisiga ja ennast pärast haletseda (lugu „Sextoy”). Aga miks sa seda tegelikult teed? Miks vajab su elu üldse seesugust aja maha võtmist, sellist pidutsemist, et muuta see elatavaks? Paratamatult lõppeb selline kiire-kiire-oi-nii-põnev-elu ühel hetkel valusa kukkumisega. Ent „Sleep On It” pühib need mõtted, sest täna on pidu, täna me tantsime ja eks homme vaatame, mis sellest elust siis edasi saab.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Mick Pedaja – Hingake/Breathe (2016)

Mick Pedaja – Hingake/Breathe (2016)

Mick Pedaja debüütalbum „Hingake/Breathe” on tulvil elektrooniliste ja akustiliste elementide (esoteerilist) kooskõla, mille taustal kulgeb hapra tonaalsusega falsett.
Marching Church – Telling It Like It Is (Sacred Bones, 2016)

Marching Church – Telling It Like It Is (Sacred Bones, 2016)

Taani post-pungi bändi Iceage ninamees Elias Bender Rønnenfelt üllitas oktoobris oma kõrvalprojektiga Marching Church värske kauamängiva „Telling It Like It Is”. Album on soovitatav tarbimiseks pimedas toas, mis helide mõjul täitub neoontulede, suitsupilve, tuttavate emotsioonide ja ahvatlevate tundmatutega.
The Boondocks – Thriller (2016)

The Boondocks – Thriller (2016)

The Boondocks on astunud debüütalbumiga võrreldes suure sammu edasi. Kui nende eelmine plaat „USB” püüdles korraga liiga mitmesse erinevasse suunda, oli laialivalguv ja kõlas kohati lahjalt, siis uuel kauamängival on tunda enesekindlust, küpsust ning terviklikkust.
Müürileht