September toob Tartu tänavatele taas punast mööblit ning väga palju head teatrit. Eesti Teatri Festivali DRAAMA kava on tihe ja piletitega läheb juba rebimiseks, nii et siin on Müürilehe lühike suunajuhis programmis orienteerumiseks.
1. „Moraal”, Ugala Teater
Kes tahab lasta end täiesti nakatada ülevoolavast energiast, sel tasub hommikune kohv joomata jätta ning seada sammud Vanemuise väikse maja poole, kuhu külla tulnud Ugala teater annab ühe korraliku doosi nooruslikku jõudu. Täiskasvanud vaataja mõistab pärast etendust paremini puberteedikute hingeelu ning teismelistele võiks „Moraal” olla must-see, kuna lavastus aitab lahendada ängi maailma vastu.
2. „Ei tao”, Kinoteater
Sander Rebane lahkab pornosõltuvust ja raskuseid, mis tulevad tema teele sellest lahti saamiseks alustatud pornopaastul. Lavastuse peategelane ja kaasautor on ise teinud oma teekonnast selliseid märkmeid: „Ja siis… sellel vitutühjal viljatumal maal, kus miskit pole, või kus kõik on, saab olemasolevaks elu kõigist värvest koosnev sisemine valgus, energia, aine või siis vaimu terviklik ja kõikehaarav olemuse algus.”
3. „Peks mõisatallis”, Must Kast
Eesti rahva lugu on rütmikalt kokku võetud nii mõneski laulus, eeposes, luuletuses, viisikköites jne. Selles lavastuses suudetakse nii meie ohvrinarratiiv kui ka tugevate naiste motiiv edasi anda nelinurksest liivakastist lahkumata, laulude, tantsude, ja noh, peksuga. Jaanika Tammaru, Kristjan Lüüs ja Kaarel Targo laval üksteisele armu ei anna ning ütlevad publikulegi, et „Kui etendus on halb – kannatad ära”.
4. „Mister Green”, Vat Teater
Lavastaja Helen Rekkor viib kapitalistlikust ühiskonnast muserdunud kodaniku metsa ja hakkab teda looduse keskel ravima. Lavastus näitab, kui palju saab ainuüksi visuaalse keelega edasi anda ning jätab seekord teksti täielikult ukse taha. Rauno Kaibiaineni liikumistehnika on lavastuses imeline.
5. „Somnambuul”, Rakvere Teater
Lavastaja Sulev Keedus on siinkohal koos Madis Kõivuga oma 2003. aasta samanimelise filmi edasiarenduse Rakveres lavale toonud. Lavastus neile, keda ei hirmuta pea neljatunnine teatriõhtu, möödunud maailmasõja aegne äng ning unenäo ja reaalsuse vahealale libisev seisund. Madis Kolk ütleb selle lavastuse arvustuses, et „Sõltumata ajastutest ja neid läbi elanud inimeste mälestustest, võime tagantjärele mängida mõtetega, et seksuaalse ahistatuse ja seksuaalfantaasia piir on kokkuleppeline ja konstrueeritud”. Kas ta seda just on, võib teatrikülastaja ise vastama asuda.
6. „Ma pigem tantsiksin sinuga”, Vaba Lava / R.A.A.A.M.
Vene juurtega Viinis tegutsev koreograaf Oleg Soulimenko on lavale toonud eestlased ja eestivenelased ning pannud nad omavahelisi eriarusaamu lahendama telemängu formaadis, mida juhivad alati sarmikad Mari-Liis Lill ja Nikolai Bentsler. Räägitakse läbi, kas Nõukogude okupatsioon oli kuritegu või mitte ning mis siis ikkagi pronksiööl toimus. Rasketest teemadest aitab läbi vuhiseda tantsisklev Lill, kes duona Bentsleriga kordagi n-ö pallil kukkuda ei lase. Soulimenko on otsustanud nii mõnegi ekstentrilise vormikatsetuse kasuks, nii et lavastus on neile, kelle maitsele eklektika istub.
7. „Öö. Päev. Asjad. Jõgi”, Raadioteater
Tartu Uues Teatris tuleb seekord lavasügavustesse piidlemise asemel hoopis kõrvu teritada, kuna Raadioteater toob lavale Andres Noormetsa auhinnatud kuuldemängud. Inimeste sisekõne, sõnade kõlad, inimhäältega loodud helid: „See kuuldemäng on teekond ja meditatsioon. Katse sõnastada ära mõned sõnastamatud laused. Soov astuda üle oma antropotsentrismist ja egost. Soov olla virge.”
