Müürilehe mehenumbri luuleküljel kirjutatakse noortest meestest ja naistest ning jõust väikese poisi kätes.

Nagu suveööd paatide all

Sa oled vaikselt paadi all, niiske öö on käes,
jahedas suveöös vilguvad sigaretiotsad,
sa oled ihuüksi, just su ihu on üksi,
sa armastad naisi, aga ükski neist pole

parajasti siia sinuga sattunud, siia ja sinuga
sattunud ihuma, ihulema, ihu ühte suruma –
sa noor, loll ja eluterve, elust ihumata mees.
Sina üksi suitsetad, neljas suits. Varsti oled vana

ja loll, vanade meeste hädadega mees. Üsna pea.
Aga enne on sul öelda noorte meeste asjad
ja enne on sul karjuda noorte meeste terved
noortele naistele armusõnad, võlusõnad,

mis haihtuvad nagu suveööd paatide all.

*

Sa väärid sümfooniat sellele, kes sa oled,
aga mina olen fragmendimees, ajutine, irratsionaalne –
istun oma jahedas kodus ja mõtlen sinule, kõiki oma
kinnijooksvaid mõtteid, klompidesse hanguvaid tundeid

ja aega, mis tiksub kellas ja inimeste peas, jättes maha
pöörduva, jättes maha võimalused, vormides lõputult
ilmajäämist väikesteks detailideks ja ihadeks päevas,
mis ühineb oma tähendusetuses kõikide teiste päevadega

üheks pikaks ja tagajärjetuks, häirivalt tulevikuta eluks.
Sa väärid sooja sõna, ausat silmavaadet, erutavat puudutust,
ja mina olen siin sinust eemal, pikalt pikali, suutmata tõsta
silmi, suutmata magada, suutmata helistada või kirjutada.

Beibede ja feministide kriitika oleks sama: sellist meest ei ole vaja.
Hoolimata sellest üritan kehtestada oma hädist mehevõimu –
loon lugu, kus lugu pole, tõstan häält,
kui häält ei ole, ja ega saa aru, mida saavutanud olen.

*

Poiss peksab lillevarrega
purskkaevuvett.
Nagu täiskasvanuvihaga.
Siis naeratab nagu väike ingel,
mõistmata, mis on see jõud,
mis kasvab tal kätes.

Mihkel Kaevats, luuletaja: „Eile öösel leidsin oma voodi alt väikse sedeli, millel oli kirjas „Ainus tõeline tarkus on tagantjärele tarkus”. Novembris ilmub mu viies luulekogu „43 luuletust”.”