See on intervjuu inimesega, kes ei taha olla ainult mees või ainult naine, kes tahab hoopis olla võimalikult palju. Kuidas mõjutab bipolaarne häire inimest, kirjanikku, meest? Kas igas raamatus peab tegema midagi uut, eelmisest erinevat? Kuidas kirjutada naist?

Tõnis Vilu. Foto: Hanna Samoson

Kui Värske Rõhu toimetuses kotist lisaks diktofonile ka Tõnise neli raamatut – kõigil olulistes kohtades kenasti märkmepaberid vahel – ja märkmiku välja võtan, siis Tõnis natuke ehmatab ning ütleb midagi stiilis „oh issand”.

Tõnis tuli meie kirjandusse 2013. aastal teosega „Oh seda päikest”, sealt edasi ehk alates tema teisest raamatust on teda retseptsioonis eesti kirjanduse kontekstis üsna (väga) autonoomseks kujuks hinnatud. Sel aastal ilmunud bipolaarsust, selle ravi ja sellega toimetulekut kirjeldav luuleraamat „Kink psühholoogile” sai ka Gustav Suitsu luulepreemia.

Sul on su viimase raamatu „Kink psühholoogile” kaanel huuled punaseks värvitud, seda n-ö motiivi kasutasid ka ühel (eel)esitlusel ja sellest räägid ka tekstis. Mis värk sul on sellega?
Tundsin, et elu on kuidagi halliks läinud, ja see tõi sõna otseses mõttes ellu värvi juurde (naerab). Naljakas on, et huulepulk ise on praktiliselt lihtsalt pigment. Sünteetiline. Lihtsalt värv. Aga see, mis adrenaliini käima ajab, on kontekst. Mehed ei pane tavaliselt huulepulka peale. Nii et see, mis ellu tegelikult värvi toob, ei ole värv ise, vaid kultuuriline kontekst. Aga seal raamatus… Ma ei tea, see lihtsalt juhtus niimoodi, ega ma ei läinud mingi hullu kontseptiga peale. Kuidagi tuli mõte ja tundus, et see on päris äge. Päris äge tunne on. Ja siis see leidis tee tekstidesse. Ma üldiselt iga päev ei kanna huulepulka (naerab).

Ma klaarin kohe ära, mis mul on hingel ja mis on minu meelest kummaline. Mul jäi su „Igavene kevad” tookord, kui ta 2015. aastal ilmus, kuidagi täiesti kahe silma vahele. See on veider, sest ma üritan ikka silma peal hoida sellel, mis meil ilmub, eriti tuttavate inimeste raamatutel. Mis suhted sul endal sellega on?
Praegu on kuidagi tunne, et kesse kirjutas selle (naerab).

Mul tuli ka lugedes mõte, et tahaks tuttavaks saada inimesega, kes selle kirjutas. Aga sind ma ju tean!
Mäletan tunnet, kui ma seda kirjutasin, olin mitu kuud asjas sees – see on juba omaette nägemuslik kogemus, tripid natuke. Aga praegu jääb – ja ma ei saa öelda, et heas või halvas mõttes – selline tulnukalik mulje. Ta on nii teistmoodi. Ja üsna kohe pärast selle valmimist ma ise muutusin. Hakkasin „Uut eesti aeda”[1] kirjutama. See on hoopis teistsugune. Ja siis „Igavene kevad” jäi kuidagi. See on väga imelik raamat minu jaoks!

Kas sul oma teiste raamatutega ei ole niisugust tunnet, et kesse kirjutas selle?
Ei ole! Selline küll, et vanad tekstid on, veidi imelik lugeda jne, aga see raamat on ikka täitsa teine teema kohe.

Mul on ka tunne, et su ülejäänud raamatud on loogilised sinu loomingu kontekstis, nad asetuvad kuidagi pusletükkidena paika, ehkki kui mõtlema hakata… siis nii mõnigi neist, kui isegi mitte kõik peale su esimese, on mind üllatanud. See hakkas sul juba „Ilmast” peale…
„Igavene kevad” ongi „Ilma” sõiduvees kirjutatud. See on enam-vähem selle idee lõpuniviimine. Mastaapsemalt. See tekkis mingist nägemusest või terviku ettevõtmisest. Mul oli üsna selge, et on kolm osa. Ja ma teadsin, mis vormis see tuleb. Ja siis ma lihtsalt kirjutasin iga päev. Nii võib katus päris ära sõita ühel hetkel.

Hasso ütles oma arvustuses „Ilma” kohta „jutustus”, „Igavese kevade” kohta on ta sõnanud, et pole „lihtsalt kokkupressitud, visandlik ulmeromaan”. Jutustamisest räägitakse su loomingut analüüsides palju. Luule/proosa skaalal on ka vahel raske otsustada. Su viimane kogu „Kink psühholoogile” on selline, et enamasti ma loen seda nagu proosat, aga vahel tuletab tekst meelde, et on ikkagi luule. Miks sa luulemaske nurka ei viska ja ausat proosat ei kirjuta? Meil ju proosat loetakse palju rohkem.
Jah… Ei, loetavuse pärast ma nüüd küll ei kirjuta, sest siis ma oleks pidanud juba ammu kõik, mida teen, ära muutma (naerab põhjalikult). Ma olen üritanud proosat ka kirjutada. Kaks juttu on ilmunud Värskes Rõhus, aga see oli ikka tükk aega tagasi. Need olid rohkem noore autori katsetused. Mitte et ma nüüd kohutavalt vana ja kogenud oleks, aga… ei ole veel olnud seda õiget… tunnet. (Otsib sõnu) Aga ma liigun sinnapoole vaikselt, proosa poole. Võib-olla see luule ja proosa vahepealsus on märk sellest liikumisest.

Ei, loetavuse pärast ma nüüd küll ei kirjuta, sest siis ma oleks pidanud juba ammu kõik, mida teen, ära muutma.

Aga kuidas proosa toimetamine seda mõjutab? Oled Värskes Rõhus ju just proosatoimetaja. Kas ei oleks loogilisem, kui sa toimetaksid luulet, olles isegi luuletaja?
Kusjuures, ei ole loogilisem, sest ta on mul ikkagi eraldi. Ma ei oska luulet toimetada. Ma tunnen, et ma ei oskaks seal väga teha midagi. Aga proosas on selge – seal ajad lauseid taga ja üldist stiili. Mulle meeldib, et need kaks on praegu lahus. Proosa toimetamine ise õpetab mind väga palju. Üldse teksti toimetamine, sest näed teise vigu ja õpid ka ise selle käigus. Toimetamine õpetab paremini kirjutama küll, ma arvan.

Ma olen täiesti kindel selles! Olen ka ise seda tööd teinud, mida sa praegu teed, sestap küsin. Mis selle töö juures sinu jaoks rasket on? Või kuidas see töö üldiselt on, oled juba üsna hea mitu aastat teinud seda nüüdseks.
Ma olen suhteliselt… laisk tüüp. Selles mõttes, et ma vastan autorite kirjadele üsna pika aja tagant. Kui ma tegelen, siis ma tegelen põhjalikult, aga ma pean laskma tekstidel pikka aega settida. Vahel ma ei oska öelda, kui palju ma peaksin tegema. Äkki ma toimetan liiga palju? Äkki ma tõmban mingeid nurkasid maha? Siis ma vaatan, kuidas autor reageerib. Tavaliselt autorid ei kurda minu üle, kuigi olen paar korda ka sõimata saanud, aga enamasti selle pärast, et olen neile ära öelnud.

Tulen ikka ja jälle tagasi „Igavese kevade” juurde, see on mul ilmselgelt hingel. Sa võtad siin esimeses osas[2] ootamatult naise rolli, tähendab, esimeses isikus jutustab naine. Kas see oli n-ö materjalist tingitud, et sa kujutasid naist selles rollis paremini ette?
Jaa, ühelt poolt küll, ja teine asi on see, et tegelikult ma tahan asetada ennast autorina igasugustesse rollidesse… Üritada vähemalt erinevaid inimesi n-ö läbi elada. Kuigi selles raamatus on minategelane küll naine, siis ma mõtlesin, et kirjutan ikkagi lihtsalt enda vaatepunktist, sest siis on see usutav – see, et mees kirjutab naisest. Ehk sel juhul ei hakka ajama taga mingit „naiselikku teemat”, millega võib sageli täiega rappa minna. Kuigi siin on see teema kehalises, bioloogilises mõttes kõige naiselikum.

See oli väga kehaline!
Ma tahtsin teha väga aistitavat teksti. Ja tundus, et meestegelasega ei oleks võib-olla saanudki seda teha sellisel moel. Sellist puhtfüüsilist hard core… õõva. Või iiveldust.

Nojah, võib-olla mehe puhul ei olegi objektiivselt asju, mis saaksid seda tekitada. Ei ole mingit n-ö mehelikku ekvivalenti säärasele kehalisusele, sa kirjeldad siin näiteks mingeid asju menstruatsiooni kaudu üsna (või väga) naturalistlikult.
Nojah, aga ma tahtsin selle ka… nii-öelda ise läbi elada. (Ettevaatlikult) See on kindlasti minu kujutluste vili ja ma ei saagi lõpuni ise teada, mis tunne see on, aga mul oli väga huvitav foorumites kolada (naerab kohmetult). Tegin eeltööd, lugesin, mida päevad endast kujutavad. Ja lugesin hästi lahedaid ja väga tragikoomilisi jutte esimestest päevadest. Internet on neid täis. Ja see on lihtsalt nii äge lugemine! Ma soovitan kusjuures kõigil meestel netist neid lugusid otsida või siis muidugi küsida naistelt endilt. Täiesti uskumatu!

Foto: Hanna Samoson

(Poolnaljaga) Kas sa vaatasid pärast seda naisi teise pilguga?
(Täitsa tõsiselt) Mitte päris. Aga ma sain palju paremini aru, mida see kõik tähendab. Ma olen ju inimene, kes enda verd üldse ei talu. Võib-olla naisel ei ole üldse valikutki, et ta enda verd ei talu. Või ma ei tea, see on ka hull üldistamine praegu.

(Samuti ettevaatlikult) See on vist veidi teistmoodi.
Vist teistmoodi, jah.

Võib-olla see nüüd kõlab veidi provokatiivse küsimusena, aga… Andsid pärast oma esimese raamatu ilmumist aastal 2013 Maarja Pärtnale intervjuu[3], kus ütlesid muu hulgas järgmist: „Mulle ei istu eriti ka esimese isiku, oma minahääle dramatiseerimine. Ma ei ütle, et see ei ole üldse oluline ja et nii ei peaks luuletama, vaid et ma ise ei pea sellest kirjutamist enda jaoks oluliseks.”
(Naerab)

Oota nüüd, see läheb edasi ka! „Mulle ei ole enam väga oluline luuletada, et mul on nii ja naa ja sellised probleemid.”
(Kõkutab naerda) Ja-jaa, ma tean!

Ei, ega ma ei arva ju, et sa pead 2017. aastal samamoodi mõtlema ja kirjutama nagu aastal 2013, see oleks absurdne. Ma lihtsalt küsin, mis ja kuidas vahepeal muutus. „Kink psühholoogile” on väga isiklik, võib öelda, et räägib just probleemidest, mis on „nii ja naa”…
Tjaah… Vot ei tea, jah, võib-olla need isiklikud teemad, millest ma „Kingis psühholoogile” kirjutan, olid siis nii värsked, et ma ei tahtnud neid veel surkida.

Aga need olid siis olemas? Aastal 2013?
Jah, 2011 oli, kui see pihta hakkas. Kui „Oh seda päikest” tuli, siis ma olin üldse alles alustanud kirjutamisega. Siis kui ma… (kiiruga) jäin haigeks ja läksin maale ja võtsin aja maha ja mul oli kohutavalt palju aega (turtsatab naerda), siis hakkasin kirjutama vaikselt, hakkas tulema. Ma arvan, et see teema oli liiga värske veel ja ma ei tahtnud seda puutuda. Ja ilmselt tundus siis, et oluline ei ole iseenda dramatiseerimine. Võib ka olla, et tollal oli ehk mingi vastureaktsioon sellisele uussiirale luuletamisele.

Aga see [„Kink psühholoogile”] ei ole minu meelest uussiiras!
Ei ole, jah! Aga „Uus eesti aed” on siuke esimene linnuke, mille puhul ma mõtlesin, et okei, aga ma siis lihtsalt kirjutan endast. Aga jah, „Kink” on vabanemine rohkem. Ma ei tea täpselt isegi, mis ajel ma teda kirjutama hakkasin, ma lihtsalt hakkasin. Aa, ja see on natuke ka suitsetamise mahajätmisest tingitud luuletamise traditsiooni vaimus. Aare Pilv kirjutas sellest haikusid Facebookis, mul oli enam-vähem sama lugu (naerab). Ma jätsin ka suitsetamise maha ja oli kuidagi väga ärev olla. Ja siis hakkas tekst tulema ja ma vaatasin, et… see ärevus on üldisem. Ja kuidagi leidsin mingi uue hingamise. Aga see, ma arvan, ei oleks saanud tulla varem.

Ma arvan ka, et ei oleks. Mõneti tundub mulle, et „Ilmast” peale sa astud samme selle poole. „Ilma” on üks narratiiv, Jack ütles, et ulme[4], sealt edasi „Igavene kevad”, kus jutustad ka lugusid…
See on ka ulme.

Ma tahan asetada ennast autorina igasugustesse rollidesse… Üritada vähemalt erinevaid inimesi n-ö läbi elada.

Jah! Ja siis „Uus eesti aed”, kus on n-ö võõraste lugude jutustamine veel alles, aga juba on isiklikkus ka, selles mõttes „esimene linnuke” küll, nagu isegi ütlesid. Aga see on selle teekonna loogiline osa minu meelest, loogiline samm ja järgnevus. Ma arvan, et „Kink psühholoogile” on su kõige parem raamat, aga selle järgnevuse ja teekonna seisukohast tundub, et kuhugi oled sa igatahes jõudnud kohale. Ma ei kujuta ette, mida sa edasi võiks teha. Ainus variant võiks olla teha midagi hoopis teistsugust, ei saa ju kirjutada teist osa sellele.
Ei kirjutagi, jah.

Aga quo vadis siis? Tüütu küsimus vist?
Ma ei taha ära sõnuda. See on nii uus asi. (Paus) Nii palju võib öelda, et viimane aasta pärast „Kingi” kirjutamist on olnud nagu… hõljumine kuskil vahepeal. Olen kirjutanud mingeid tekste, olen blogisse üles pannud jne. Aga ei ole veel päris kindel. Vaatab, mis järgmiseks saab. Mingit teist osa muidugi ei kirjuta sellele. Ma ei suuda niimoodi teha. Mulle endale tundub küll, et iga raamat on mingis mõttes erinev.

Ongi.
Ja mulle see meeldib. Ma ei saagi samamoodi edasi minna. Ma olen lihtsalt seda tüüpi inimene. Võtame Ene Mihkelsoni[5] näiteks. Ta kirjutas enam-vähem ühtmoodi… Viimastel aastatel oli luulevormis küll suhteliselt sarnane kõik.

Tegelikult isegi vist… üsna algusest peale.
Jah. Kuigi sisuliselt ja nii on muidugi erinevused sees. Siin on huvitav ka see, et mingite autorite puhul on hea, et nad jätkavad sama asja, mingite puhul ei ole hea… Mõni ütleb näiteks, et Heinsaar teeb „vana head”, ja siis kellegi teise kohta, näiteks Jürgen Rooste, öeldakse, et võiks midagi uut teha juba. Ma ei tea, kust see piir läheb. See kõik oleneb autorist ka. Ma ei oleks endaga rahul, kui ma teeks sama asja. Just seepärast mul ongi sees see muutumise paine või vajadus, et ma tahan iseennast ületada kogu aeg. Kui ma jätkan sedasama vormi või teemat, siis ma ühel hetkel lihtsalt väsin endast nii ära. Siis võib olla kuu aega mingit masendust, kus üldse ei kirjuta. Aga seni on ikka tulnud lõpuks mingisugune uus idee, välgatus. Jumal tänatud!

Sa andsid ka Carolinale kunagi Loomingusse intervjuu[6]. Nüüd meil Mihkelson tuli juba jutuks, aga seal sa parafraseerid Mihkelsoni, öeldes, et kirjanik on alati oma raamatust rumalam. Seal räägid Jacki arvustusest „Ilma” kohta, aga kas sa oled viimase raamatu retseptsioonist enda kohta midagi teada saanud?
Aare arvustus[7] mulle väga meeldis. Ei otseselt minu jaoks midagi väga uut, aga ta tabas seda, et… vabadus kirjutada endast kui teisest. Seda ma tundsin ka, et ma nii kirjutan. Aga ma ei sõnastanud seda enda jaoks ära. Ja kui Aare ütles seda, siis jah, jah, on küll nii! Ma saan aru. Keegi ütles – ma ei mäleta, kes –, et kogu seda raamatut saab lugeda kui minu paranoia väljaelamist; et kui mõni koht on seal fiktiivne, siis ma justkui elaksin oma hirmusid raamatus läbi. Tundub, et see võib olla küll nii.

„Igaveses kevades” olid sul kujunditena ka juba tardumus ja aeglustumine, „Ilmas” oli mingisugune üksindus või äralõigatus. Aga nad jutustasid mingit teist lugu, ulmelugu. Minu meelest on siin samad kujundid, aga justkui sinu enda elu kohta. Nagu need kujundid oleks oodanud ja juba valmis, et ka sellesse vormi saada. Nagu sa oleksid tegelenud sama asjaga juba varem.
Jah, läbivalt kohe. Niimoodi võib seda võtta küll.

Foto: Hanna Samoson

Sa ütled „Kingis psühholoogile”, et sa ei taha olla mees või naine, sa tahad olla kõik.
Jah. Ma tahan olla võimalikult palju, ma ei taha olla piiratud. Ma ei taha, et minu meheksolemine oleks nagu mingi teema omaette. On ju küll mingisugune „meeste maailm” või… Selle suhtes on mul alati tõrge olnud. Mind ei ole seal omaks võetud või ma ei ole piisavalt mehelik.

Sellepärast me tahtsimegi just sinuga seda persooniintervjuud teha. Et sa sead selle oma loomingus kuidagi küsimuse alla või tegelikult ikkagi just teemaks. Et see ei ole iseenesestmõistetav sinu jaoks.
Nojah. Ma ei ole kunagi eriti tugev olnud, ma ei joo õlut ja (naerab) ma ei tea, mis veel.

Jalgpalli mängid?
(Naerab veel) Ei mängi! Mulle tiimisport üldse ei sobi. Enamik mu parimatest sõpradest on olnud ja on siiani naissoost. Ja ma saan just naistega väga hästi läbi. Võib-olla ongi asi selles, et mehed ei oska nii isiklikult rääkida, ei saa asju südamelt ära. Aga alati kui mõne naisega jutule saab, on võimalik täiesti vabalt rääkida. Kõik mured tulevad välja kohe. Nii et jah, igapäevaselt ma ei tunne, et oleksin justkui kogu aeg kohutavalt selline… mees! (Naerab) Hiljuti oli just huvitav asi. Ma käin nüüd trennis.

Mis trennis sa käid?
Ma käin MyFitnessis rühmatreeningutes. Noh, peaaegu alati on seal ainult naised ja siis mina. Aga mind see ei häiri. Noh, mehed ise ei taha tulla, okei, esimest korda tulevad ja vaatavad, et siin on mingi aeroobika moodi tantsulisem asi, ega taha teist korda enam tulla. Mina ikka käin edasi. Ja hiljuti oli ühes trennis üks teine meesterahvas ka, vanem meesterahvas. Mind üldiselt väga ei huvita seal inimestega rääkimine, ma lihtsalt lähen trenni tegema ja siis tulen ära. Aga pärast riietusruumis – justkui pelgalt seepärast, et ma olin ainuke mees peale tema – pidi ta semutsema tulema minuga. Aga ma ei taha tõesti! Vabandust, kui see inimene loeb, aga (naerab) ma lihtsalt ei taha! Üritasin võimalikult viisakas olla. See oli iseenesest väga huvitav. Et vaatab, sa oled mees, järelikult me peame kuidagi ühte hoidma. Mind aga see kohe üldse ei huvita. Mul on nii hea rahulik naistega trennis käia. Päriselt ka! Kuigi alguses, kui ma läksin, higistasin nagu elevant ja võib-olla naised vaatasid mind siis imelikult, et mis ta nüüd otsib siit, aga praeguseks on nad juba harjunud minuga. Ei olegi mingi higine pervert!

Brita arvustuses oli su viimasest raamatust rääkides viidatud traumale või haigusnarratiivile. Või vähemasti korraks tõstatatud küsimus ja osutatud Aija Sakova arvustusele Maarja Kangro „Klaaslapse” kohta. Küsimus on siin selles, kas kirjutamine on teraapiline autorile endale või kirjutab ta ikkagi lugejale.
Nii palju kui ma olen aru saanud, siis lugejat ma otseselt ei traumeeri. Olgu see siis minu teraapia, aga mõned lugejad on öelnud, et ka neile mõjus see teraapiliselt. Või vabastavalt. Et kuule, mul oli umbes samamoodi. Nii on konkreetselt öeldud. Jah, võib küll öelda, et see on omamoodi suitsetamise mahajätmise teraapia (naerab). Või midagi taolist, kindlasti mitte ainult seda. Midagi, mis oli vaja välja saada. (Tõsiselt, mõtlikult) Nii nagu tegelikult kõigi nende raamatutega on.

Okei, räägime esimesest raamatust.
(Venitab) No räägime siis! Nii imelik mõelda, et 2013 tegelikult alles! See oli ju ainult neli aastat tagasi.

Tundub palju kauem, jah.
Minu jaoks tundub see nagu sada aastat. Aeg on lennanud väga kiiresti. Võib ju öelda ka niimoodi, et… kui ma „Kingis” kirjeldan, et oli vaja järsku ennast jälle nullist üles ehitada, siis raamatut „Oh seda päikest” võibki võtta tegelikult selle ehitamisena. Esimese otsana, kuidas ma üritasin endale mingit uut elu või uut hingamist leida. Nii et nad lähevad enam-vähem kokku tegelikult.

Lähevad või?
No selles mõttes, et kui sa loed näiteks „Kingi” läbi ja tahad teada, mida kirjutas sama tüüp siis, kui tal see jama värskelt kaelas oli, nii-öelda esimesed sammud enda ülesehitamisel, siis see on see. Tulemus on see.

Samas on „Oh seda päikest” minu meelest väga helge raamat.
Ju ma siis leidsin ennast, mine sa tea.

Kas see ökoroheline Tõnis on kadunud?
(Kindlalt) Jah, kuidagi kadus ära, jah. Algas see kõik n-ö puhta looduse teemast, oma magistritööga jõudsin sellega nii kaugele, et käis mingi naksakas ära – puhast loodust ei ole. Ma tegin selle töö ökokriitikast, kirjutasin Masingust jne. Ja siis ma mõtlesin, et oot, mina olen ka ju loodus, inimese loodud asjad on kõik ju ka loodus, ja siis see ökoteema mingis mõttes lahtus ära. See ei ole enam eraldi teema minu jaoks. Aga see kõik võib olla ka lihtsalt seepärast, et ma vajasin midagi uut. Ma nägin, et sellega ei saa enam kuhugi edasi minna, vähemalt mitte mina. See ei ole muidugi nii, et nüüd on punktipealt roheliste teemadega kõik, läbi! Ma ikka vaatan, mis meil toimub siin. Liikumist Eesti Metsa Abiks jälgin ja hoian neile pöialt vahepeal. Aga seda võitluslikkust minus enam pole… Samas ma ei ole ka resigneerunud, hoian silma peal.

Kui ma jätkan sedasama vormi või teemat, siis ma ühel hetkel lihtsalt väsin endast nii ära.

Ega seda suurejoonelist võitluslikkust ei olnud sul varem ka ju.
Vist mitte, jah, aga seda on omistatud. Arvustustes näiteks. Eks ma ise kultiveerisin seda ka.

Võib-olla siin mängib veidi rolli ka see, et te ju Maarjaga koos esitlesite, sina oma esimest raamatut ja Maarja oma teist[8], ning asetusite väga samasse konteksti, kuidagi kinnistusid sinna „paati”.
Tõenäoliselt, jah. Sealt paadist väljatulemine võtab ikka tükk aega!

Sa käisid Jaapanis.
(Väga entusiastlikult) Käisin, jaa! Tōkyōs ja Fuji mäe juures.

Ma saan aru, et see oli üks su suur unistus.
Ma võtsin ülikoolis kunagi kolm semestrit jaapani keelt. Ja see pakkus huvi. Kuidagi teistmoodi maailm. Tagantjärele mõeldes mulle see kultuur võib-olla otseselt ei sobigi, sest seal on hästi selline… sotsiaalne surve, et sa pead massiivselt tööd tegema ja ülemuse ees koogutama, Jaapanis on näiteks väga suur enesetappude arv. Ja see on ka hästi seksistlik kultuur. Tänaval ei saa inimesed näiteks sügavama dekolteega hakkama, aga samas on neil mingi hunnik animepornot. Raamatupoes on eraldi riiul hard core porno jaoks! Sellised topeltstandardid. Selline tunne, et nad elavad nii välja mingeid asju, mis on muidu allasurutud. Aga mis mulle Jaapanis istus, on see, et kuna neid on nii palju ja nad on nii tihedalt koos, siis neil on ka rohkem kollektivistlik, mitte individualistlik ühiskond. Mõeldakse ühiskonna kui terviku peale.

Kui see suur unistus on nüüd tehtud, siis quo vadis!?
Ma ei tea, ma mõtlesin, et võiks Lesbose saarel käia.

Okei, sul ongi vastus! Väga tore!
Jaa! Lugesin kevadel Sapphot ja kuidagi oli ilus tuju. Ja see läks nii hinge mulle, et on nii ilus armastus ja kõik on nii tore ja et tahan minna Lesbose saarele!

Mida sa arvad, kas bipolaarsuse diagnoosimisel või ühiskonna hoiakutes on suur vahe, kas sa oled naine või mees?
(Mõtleb pikalt) Ma ei oska seda öelda, sest mul ei ole lähedaste sõprade seas naisi, kes oleksid otseselt bipolaarse diagnoosiga. Ma tean, et meeste puhul on see endiselt teema, et ega väga ei taheta üles tunnistada (Tõnis kasutab selle intervjuu vältel mitu korda väljendit „üles tunnistama”, nagu see oleks mingi süüasi just – M.T.), et on mingid probleemid. Ei minda arsti juurde ja diagnoosimine jääb viimasele hetkele, umbes nagu mul juhtus. Siis, kui enam teist varianti ei ole.

Kas sa ei kahtlustanud ka?
No ma teadsin, et midagi on halvasti. Aga ma ei teadvustanud seda endale. Ma arvasin, et läheb üle jälle või midagi taolist.

Mulle on jäänud mulje, et diagnoosi ja ravini jõudmine on naistel ühelt poolt raskem, sest neil on keerulisem panna end tõsiselt võtma – ikka on mingisugune hoiak, et naistel ju ongi oma tujud. Teisalt jällegi on naistel sotsiaalselt normaalsem minna psühhiaatri või terapeudi juurde.
Minu meelest on mehed palju tujukamad! Mina küll olen. Aga see on võib-olla mu bipolaarsuse pärast (naerab). Ma tegelikult ei suuda vahet teha, kas naised on tujukamad või mitte. Mul ei ole seda kogemust, ei ole olnud mingit sedalaadi hõõrdumist – hõõrdumine on olnud just pigem minu ja meeste vahel. Kui ma räägin oma naissoost sõpradega, siis ei ole mingisugust seina vahel. Psühholoogilised probleemid on meil täpselt samad.

Mis meil veel mehelikud märksõnad on, mis on käsitlemata? Sport, alkohol, tugevus olid. Aga sa ikkagi läksid arsti juurde, tunnistasid oma probleemi…
…Ma tunnistasin väga avalikult oma probleemi (naerab). Õlut ei joo, viina ka väga ei joo ja siis tekib küsimus, et mis mees ma ka olen.

Aga jaanipäeval vorste grillid? Jahil ja kalal käid?
No ma võin lihaga väga hästi hakkama saada, aga mingi grillifänn küll pole. Mul vanaisa ja kasuvanaisa on olnud mõlemad nii jahimehed kui ka kalamehed, nii et suhteliselt mehelik ruum on olnud. Aga mulle ei ole üldse peale surutud, et pean kalale minema vms. Kui on huvi, siis lähme. Kui sa tahad Peipsi peale paadiga minna, siis lähme. Muidugi tahan!

Kas oli okei, et sinust sai humanitaar?
Humanitaar… No see valik tekitas vahepeal küll huvitavaid reaktsioone, sest ma pidin alguses ikkagi inseneriks õppima minema (naerab). Aga ma arvan, et see kõhklus teistes oli puhtalt majanduslik küsimus. Isegi mu kirjandusõpetaja ütles, et ära mine kirjandust õppima, sa ei ela ära! Mu oma kirjandusõpetaja! Aga viimase hetke otsus ikka oli, et kirjandus. Ma tundsin, et see on õigem. Ei kahetse küll.

Mis veel siis?
Mul möödub kümme aastat sellest, kui ma Tartusse tulin. Kuidagi väga nostalgiliseks läks ja hakkasin tuletama meelde enda rebaseaegu. Otsisin selle ajel mingit vana meili ja leidsin kogemata vanad armastuskirjad. Mul hakkas järsku nii piinlik, sest ma nägin lõpuks, kui jube mölakas ma tegelikult olin! Ise arvasin tollal, et olen ohver, ja nüüd siis vaatasin, et olen eriline mölakas olnud! Ma saan aru, et see oli mingist sisemisest… ma ei tea, keemisest, mingid otseütlemised, aga samas olid need just, vastupidi, mingid manipuleerivad ärapanemised, kavaldamised. Nende kirjade lugemine oli nii alandlikuks muutev kogemus. Mõtlen, et igaüks peaks oma vanad armastuskirjad üles otsima ja vaatama, mis tüüp sa olid. Et ise paremaks saada. Enamasti on ju nii, et sa arvad, et sul on õigus. Ja kui sa ise tagantjärele loed, siis on kuidagi eriti piinlik. Kui sa saad aru, et… kuule, mida sa jahud seal. Misasja sa mõtlesid üldse? Aga ma ei usalda ka näiteks inimest, kellel ei ole endaga mingit probleemi. Mul on selline tunne, et ta ei ole võimeline üldse arenema. Inimene, kes on täiesti endas kindel. Ei ole ühtki unetut ööd.

Kas selliseid inimesi on?
Ikka on. Ta ei ole võimeline kahtlema endas. Kui inimeses on rohkem mingit ärevust sees, siis ma saan temaga palju paremini jutule. Internetis võib just see mulje jääda, et inimene on endas kogu aeg täiesti kindel. Tegelikult võib-olla ei ole.

Interneti teel vesteldes ei saa hästi aru ka, kas inimene on solvunud või vihane.
Absoluutselt, jaa. Mõnikord jälle arvad, et on solvunud, sest väike smaili on kuskil vales kohas (naerab). See smaili on kõige passiivagressiivsem asi üldse!

Kas internetivestluste keel vaesestab keelt? Rikub kauni emakeele ära?
Ma arvan, et on parem, kui sul on mitu keeleregistrit. Siis näed erinevusi paremini. Nii nagu inimene, kes tõlgib teistest keeltest, hakkab oma emakeelt teistmoodi vaatama. Mulle endale küll meeldib, kui on mitu režiimi. Vestluses on täielik estonglish vahepeal, aga samal ajal toimetan Wordis proosateksti hästi keeleliselt korrektseks.

[1] Tõnise veebis ilmunud luulekogu.
[2] Raamat jaguneb kolmeks pikkuselt võrdseks osaks, millest igaüks on kirjutatud erinevast perspektiivist.
[3] Pärtna, M. 2013. Kohavaim kutsub inimese välja. Intervjuu Tõnis Viluga. – Värske Rõhk, nr 34, lk 50–61.
[4] Tomberg, J. 2014. Keel pärast ilma. – Vikerkaar, nr 10/11, lk 176–178.
[5] Teeme Tõnisega intervjuud 25. septembril, just viis päeva enne seda on lahkunud Ene Mihkelson, kelle looming meile Tõnisega mõlemale väga korda läks, küllap seetõttu mitmeid kordi jutuks tulebki.
[6] Pihelgas, C. 2016. Mina olen ka loodus. Intervjuu Tõnis Viluga. – Looming, nr 1, lk 82–88.
[7] Pilv, A. 2017. Vabadus olla teine. – Looming, nr 4, lk 601–603.
[8] Pärtna, M. 2013. Läved ja tüved.