Pime öö. Heleroheline kuma. Tulnukad röövivad Karin Dreijeri ning maale naaseb olevus, kes loob müstilist muusikat. Fever Ray teine album „Plunge” kutsub kuulajat piiluma maailma, kus valitseb imeline kaos.

Kohati hinge kriipiv ja hiiliv, siis sensuaalselt paitav – „Plunge” päästab paisu tagant valla allasurutud emotsioonid ning rõhub igaühele südametunnistusele. Album on kartmatu ja solist iseteadlik, ta ei pelga vastuolulisust ja peavoolust lahknemist. Muusika on imbunud läbi toorest ja häbitust ihast, ent leidub ka mõtisklevaid palasid, mis utsitavad kuulajat oma olemust avama, kujutlusvõimega mängima. Viisijuppide järjepidev kordamine tagab süvenemise, kerib pinget ning laseb igal kuulajal ise otsustada, millise tähenduse muusika saab.

Karin Dreijeri eneseotsingul on sotsiaalpoliitiline maik, ta käsib loobuda tuumaenergiast ja igavusest, nõuab abordi seadustamist ja hinge vabastamist. Album kasutab instrumentaalset ja elektroonilist muusikat, et luua mingi võõras keskkond, olgu selleks siis tulnukad ja kosmos või kellegi mitmetasandiline ja kapriisne sisemaailm. Igal laulul on oma tunne, oma värv ja oma lõhn, need impressioonid panevad kaasa elama ja igatsema.

Pretensioonikas „Plunge” teab, mida tahab, ja ajab seda kõhklemata taga. Algselt kriipiva ja ameloodilisena kõlav muusika asetub lõpuks süsteemi, eksinud kuulaja paneb pusletükid kokku ning taipab, et tegu on psühhedeelse meistriteosega, mille järgi tantsitakse siis, kui kõik teised asjad ja inimesed vaikivad.