Noor muusik Moses Sumney oli vaid mõni aasta tagasi nii häbelik, et peitis väidetavalt oma kirjutatud laule madratsi alla. Septembri lõpus ilmus USAs sündinud ning Ghanas üles kasvanud Mosese debüütalbum, mis põimib kokku džässi, souli, pehme elektroonika ja ambientse folkmuusika.

„Aromanticismi” sume soul pole kaugeltki easy listening või taustamuusika. Midagi toimub kogu aeg, muutub, areneb, taasleiutab end. See näitab iseõppinud Sumneyt võimeka ja intelligentse loojana. Mõjutajatena on kuulda Billie Holidayd ja Minnie Ripertoni, aga ka Radioheadi ja siin-seal hakkab kõrva björklikke mikrorütme (näiteks loos „Quarrel”).

Sumney loob ise enda armastuse ja ebaromantika. Pehmelt unelev tämber loetleb üles oma hirmud ja valed. Sõnad paistavad sügavalt läbivalutatud ja toovad su ette õrna, haavatava ja üha tugevamaks muutuva inimese. „Will I die from living numb?” küsib ta laulus „Doomed”. „I know what it’s like to behold and not be held,” tunnistab ta loos „Plastic”. Palade vahele loeb Sumney luulet. „The baby cries out in protest / A scream raw and grotesque / That soon, he learns to suppress.”

Album moodustab imelise terviku. Lisades siia juurde minimalistlikud videod ja stiilse kaanekunsti, olen kindel, et Sumney jätab muusikaajalukku suure ja sügava jälje.