Orelipoiss on Jaan Pehki alter ego, kes enamasti loob üksinda kodustes tingimustes muusikat, mille võiks klassifitseerida poolvägivaldselt autsaiderpopiks.
Pehk ise ütles 2010. aastal, et Orelipoisi lood sünnivad, kui juhuslikud hetked segunevad meelevaldse suvaga. „Sünnipäeva” puhul peab see samuti paika. Plaadile lisab põnevust asjaolu, et laulusõnades on kasutatud Johannes Vares-Barbaruse, Olavi Ruitlase jt tekste.
„Sünnipäev” on tore kuulamine, mis lisab igapäevastele asjadele sooja („juuni”, „kummikud”) ning kohati kurbnaljaka („vana mees”) või iroonilis-pühaliku („looduse kroon”) varjundi. Orelipoisi muusika muudab sümpaatseks asjaolu, et sealt otsekui puuduks poos. Ta ei võta ennast liiga tõsiselt. Hoolimata öeldust on „Sünnipäev” Orelipoisi kahe eelmise plaadiga võrreldes läbimõeldum. Uuel albumil on vähem laule, „kõigest” 29 (2007. aasta plaadil oli 99 pisipala ja 2010. omal 33 laulu), ja need tunduvad olevat põhjalikuma töö tulemus. Lisaks lööb kaasa märkimisväärne hulk muusikalisi koostööpartnereid.
Sarnasus Orelipoisi varasema loominguga ei üllata, arvestades, et mitu uuel albumil leiduvat lugu pärineb rohkem kui kümne aasta tagusest ajast. Värskust ja intrigeerivust lisavad „Sünnipäevale” isamaateema sissetoomine ja päevakajalisus (hümnitõlgendus „ü”, „minu isamaa” jmt). „Sünnipäev” ei valmista tõenäoliselt Orelipoisi teiste albumite fännidele pettumust, kätkedes endiselt Pehkile omast olmehuumorit, kurbnaljakaid seiku elust enesest ning muhedaid (Pehkist rääkimisel klišeeks muutunud epiteet) vaatlusi ümbritsevatest inimestest.
