Lugu ajast, mil hävitajad veel täiskiirusel üle taeva ei vuhanud ning arvuti sisselülitumise ajal jõudis munad ära keeta.

Windows 95. Kuvatõmmis: YouTube

Kunagi ammu-ammu, mäletan täpselt, olid kõik asjad poole aeglasemad. Jõgi voolas päris aeglaselt, linnud laulsid aeglaselt, päikesel polnud kuskile kiiret, kuu võis seista taevas mitu tundi ühe koha peal ja siis läks järsku edasi.

Maal vanatädi juures oli linttraktor. Seisis lihtsalt ühe koha peal, kuni tal üks lint maha tuli. Selle tagasipanemiseks läks väga palju aega, aga kiiret polnud ka kuskile. Kui kanakull kõrgel talu kohal tiirutas ja vanatädi kanu lauta ajas, oli munejatel aega küll. Muna sai just valmis, kuhu ma ikka siis niimoodi nüüd ruttan, kaa-kaa-kaa… Ega see kiirustamine kellelegi kasu muidugi ei too. Koer Muti, väike punnis silmadega krants, kiirustas ükskord liiga palju, jõudis enne kaugelt kostvat autot suure tee peale ja jäi kohe auto alla, muidu meeldis talle ikka mööduvaid autosid taga ajada. Varem oli Muti peaaegu kümme aastat alati napilt hilinenud. Nii et isegi vanas eas polegi mõtet kiirustamist ette võtta.

Ükskord tuli naaberküla habemik Riks meile lammast tapma. Meil olid majas ainult prouad, preilid ja väike Jaan. Minu kätte nuga ei antud ja ega ma tahtnudki. Riks aga jõi aeglaselt pudeli viina ära, püüdis lamba kinni ja lõi talle noa selga. Loom jooksis metsa, puss pidemeni turjas. Sel päeval kaotas Riks oma noa, meie aga lamba ja usu joomise kasulikkusesse. Teinekord tuli mulle kukk kallale, ehmatasin teda ja ta lendas puuriida otsa, jäädes kahe plekitahvli vahele lõksu. Sel õhtul sõime rahulikult kukesuppi, minu mäletamist mööda esimest korda. Isegi Nõukogude Liidu hävitajad, mille trajektoor ühes kanakullidega meie talu majapidamist ületas, ei suutnud täiskiirust üles võtta. Kulgesid laisalt üle puude. Ainult et müra oli suur. Lauaarvuteid siis veel näha ei olnud. Mul oli küll päikesepatareiga kalkulaator, kuhu sai kirjutada „7707”, mis tagurpidi tähendas „loll”. Vanatädil oli mustvalge televiisor. See läks hästi aeglaselt käima ja näitas üht kanalit.

Esimese kogemuse personaalarvutiga sain üheksandas klassis, kui meie kooli toodi Narvas toodetud kodumaised raalid nimega Juku. Tegin Queeni kassetile „A Kind of Magic” oma esimese kujunduse. See telliskivisein sobinuks küll paremini Pink Floydile. Kasutatud Jaapani tindiprinterid tegid arvutiklassis hirmsat seahäält ja iga moodulrea printimine kõlas, justkui Riks oleks seekord sea kallale lastud. Samas, ainult veerand tundi lärmi ja A4-leht oligi valmis. Kui aastatuhande alguses päris oma kompuutri sain, jooksutas seda operatsioonisüsteem Windows 95. Arvuti sisselülitumise ja soojenemise ajal tõin talvel kuurist puid ning panin ahju küdema. Keetsin teed ja mune. Kui tuli juba rõõmsalt küttekoldes hubises ja õhtuoode mõnusalt kõhus mulises, oli ka arvuti kasutamiseks valmis. Ja „Solitaire”. Ja „Minesweeper”.

Kui koostada kodumaine kurtmiste edetabel ja minna tagasi aastasse 2008, leiaksime suure tõenäosusega esikolmikust ka lause „Krt, internet on nii aeglane!”.

On, nagu on. Kust kogu eelnev jutt tuli ja kuhu ma jõuda tahtsin, jääb siinkohal selgusetuks. Loen igaks juhuks uuesti läbi. Veidi aeglasemalt.

Jaan Pehk on aeglane üliõpilane.