Kas millalgi tuleb aeg, mil eesti muusikat ei iseloomustata sellega, et sel on välismaa maik? Justkui polekski meie oma, hoopis etem. Võib-olla on see juba juhtunud, ehk ei juhtugi. Nii võtan öelda, et Eoins (kümne aasta tagune MTV Baltikumi konkursi võitja) hoiab kõrgel lippu, et rahvusvahelises tuules silma paista.
Ei lehvita ilutseva indie-rokiga, vaid pakub enamat kui eskapistlik leelotamine. Tempo muutub mõnusalt ja etteaimatavus hajub ekslemisse. Erinevad žanrikihid – postpunk, shoegaze, hüpnagoogilisus – sulavad üksteise sisse.
Plaat on unenäolise müramuusika sõbrale. Raua löövad tuliseks trummid (Martin Kikas, Kristjan Peterson, Aigar Vals), luues varieeruvust ja võõristust. Kummastus tekib julge elektroonilise sound’i segamisel, nt loos „Hangman”. Progerokilik „Timelock” sobib festaril kulgemiseks, instrumentaalsem minoorne „Shiver & Shrug” tumedasse aega. Leidub kõhedust ja hingekriipimist, ent ka ujedust ja õrnust.
Maagia taga on võluv punt. Tuumik, vokalist Madis Järvekülg ja produtsent Martin Kikas, on laiemalt tööstusega seotud – muusikaajakirjandusest skeene asjade ajamiseni. Kogemus ja haare kõlavad plaadilt vastu. Tunda on ka kaastegijate Erki Reimi ja sulni EP avaldanud Taavi-Peeter Liiva puuteid. Kirju seltskond ja ülim timmitus on ka ainus, mis albumi puhul väsitab. Vahelduseks tihedale seadele tahaks kerget käiku.
Kui ikkagi meretaguseid võrdlusi tuua, on Eoins filigraanne nagu Foals, võluv nagu Washed Out, käre nagu Preoccupations. Eesti poiste maru tahaks juba päriselus kuulda!
