Gram-Of-Fun – Second Breakfast (Made in Baltics, 2019)

Aastakese tegutsenud grammikese lõbu ansambel pole nimevalikus liialt tagasihoidlik, vähemalt nõnda võiks väita pärast lühialbumi kahe esimese loo kuulamist.

Aastakese tegutsenud grammikese lõbu ansambel pole nimevalikus liialt tagasihoidlik, vähemalt nõnda võiks väita pärast lühialbumi kahe esimese loo kuulamist.

Ülesehitus on üksluine, käigud jäävad justkui tasapinnaliseks, kontrastid puuduvad ning unelev gruuv takerdub kuhugi ega pääse voolama. Mõnele kuulajale on see ehk fun, kuid midagi jääb vajaka. Taoline eklektilisus on nii üllatav kui ka mõistetav, arvestades, milline produtsentide armee end Gram-Of-Funi ridades peidab. Neljapalalise EP teises otsas on aga jutud selgemad, stiil klaarim ning esimest poolt iseloomustav sündisoigumine asendunud enesekindla muusikalise väljendusega, kuigi tervikuna on kogu plaat endiselt küllaltki all over the place.

Kui proovida paralleele leida, jagab Gram-Of-Fun hetkelisi ühtimispunkte heliväljal „muretu ja piiritu suvi” neo soul’i modernsesse kaanonisse kuuluva koosseisuga Jungle, keda mullu ka Eestis soojendati, kuid veel enam meenub elektroonilist džässi viljelev Leedsi kollektiiv Submotion Orchestra.

Just taoline õhtuse gruuvi vöönd, mille ilmekas näide on EP kolmas lugu „Willow”, tundub Gram-Of-Funile rohkem sobivat: Aaslaidi vokaal toimib, produktsioon on eeskujulik ja Raul Ojamaa esteetilised kitarrikeeled paitavad kuulaja trummikilet. Ent EP lõpetab hoopis teistsugusest perkussiooniskaalast pärit kaasahaarav popsoulimaiguline pala, millel Philgood, Jaago, Aaslaid & co ehk isegi oma albumi katsetuslikkust ning mängurõõmu tajuvad. Fraasi „Are we getting there?” valguses ütleks, et sellelt bändilt tuleb veel.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Öed – Öed (Mindnote, 2018)

Öed – Öed (Mindnote, 2018)

Kui ma oma raske pilgu Saaremaa poole pööran, näen seal kuival niidul seismas kahte õde, huuled Botoxist punnis, pilk vibelemas, läbi rootorimüra kaikumas meieisapalve intensiivsed ajaülesed riimid.
Anna Kaneelina – Anna Kaneelina (2019)

Anna Kaneelina – Anna Kaneelina (2019)

Anna Kaneelina debüütalbum mõjub tõsimeeli nagu kaneel. Mõrkjasmagus helipalett tekitab omamoodi metamorfoosi. Plaadi kaanekujundus on suviselt kerge ja õhuline. Ometi viib üllitise sisu kuulaja (vähemalt minu) iseenda hämaratesse katakombidesse, pimedasse saali, kus saab oma murede ja rõõmudega tantsiskleda nagu Anna videos „Thunder”.
Solange – When I Get Home (Columbia, 2019)

Solange – When I Get Home (Columbia, 2019)

Solange’i järg kolme aasta eest välja antud kauamängivale „A Seat at the Table” oli ideaalne algus helikevadele.
Müürileht