Solange’i järg kolme aasta eest välja antud kauamängivale „A Seat at the Table” oli ideaalne algus helikevadele.

Kuigi tegemist on naise neljanda stuudioalbumiga, leidis ta oma koha muusikaareenil alles eespool mainitud plaadiga, millel Solange’il oli palju öelda. „When I Get Home’i” fookuses on sõnumi asemel pigem atmosfäär, mis on unelev, soe ja ambient’lik. Siiski tuksuvad ka nüüd rajad afroameerika kultuuripärandi raamides ning helipusle tükid moodustavad musta muusika mosaiigi, millest kumab mesise RnB, psühhedeelse souli ja funk’i, äreva trap’i ning thundercatiliku, uue kooli kosmilise džässi toone. Plaadi magusalt kihilised helid voolavad liialt vabalt, et neile täpselt pihta saada, kuid samas ei valgu kõlapilt laiali ja kogu ambitsioonikas eksperimenteerimises ei muutu muusika üleolevaks või püüdlikult avangardseks. Albumil on palju Solange’i kodulinna Houstonit – nii nimes, ridades kui ka taustades, kus naine kasutab linnale omast aeglase tempoga chopped and screwed miksimistehnikat. „When I Get Home’i” joovastavat produktsiooni aitasid peategelasel kureerida teiste seas sellised härrad nagu Pharrell, Earl Sweatshirt ja Tyler, the Creator. Plaadi 39 minuti pikkune helirännak kinnitab, et Solange tunneb end auga välja teenitud kohal lauas aina kindlamalt.