Labrighli on Tallinnas elav maroko kutt, kelle debüüt-EP „Blue” andis välja kodumaine techno-bränd MÜRK.
★★★★☆
Emotsionaalselt voogava empaatilise techno’ga artist enda sõnul tegelebki ja „Blue” on tema jaoks isiklike emotsioonide uurimise tulemus. Plaati käivitades avaneb aga midagi hoopis suuremat ja universaalsemat, kui sellise tutvustuse põhjal ootaks.
Avalugu on funktsionaalne ja mudib vaalahäältega kuulajale sobiva suuna: kohe hakatakse maailma looma. „Blanci” jooksul saab see töö tehtud ja nimilugu „Blue” räägib ilmselgelt sellest, kuidas värskelt ärganud universum omale suure särinaga hommikusöögiks muna praeb.
Siiani püsib tervik kenasti koos. Veidi nagu Jon Hopkinsi vibe, kui Hopkins oleks natuke liiga kauaks päiksesse vahtima jäänud. Või siis James Holdeni kontseptuaalne plaat „The Inheritors”, mis tundub jutustavat võrdväärselt suurejoonelist lugu tsivilisatsiooni sünnist.
Neljas lugu „Evidence” rikub selle koherentse arengu mõnevõrra ära, kukutab meid galaktikate vahel mediteerimast otse esmaspäevahommikuselt nukrasse klubisse, kus kohe-kohe tuled põlema pannakse ning märkad järsku, et sõbrad on ammu koju läinud ja põrand läigib õllest. Ise eelistaksin seda reliisi ilma tolle üleliigselt maise kõrvalepõiketa. „Departure 5” ajaks on eksistentsiaalne vibe aga tagasi, ühtlasi on see lõpuloona kena valik, sest see ei püüa panna punkti, vaid pigem kolme punkti… To be continued. Rippuma jätmine võiks häirida, kuid ei häiri, EP mõjub debüüdile sobiliku tiiserina.
