Möödunud muusika-aasta oli erakordselt hea art pop’i žanrile. Ilmusid Lafawndahi, Angel Olseni, Caroline Polacheki, Jenny Hvali, Weyes Bloodi ja Charli XCXi paljukiidetud albumid.

★★★★☆

Modernse popi piire on avardatud uudsel viisil ja kuulajad ootavad sellelt ülendavat ebamaist esteetikat. Inglise alternatiivne rnb-lauljanna, koreograaf ja professionaalne (posti)tantsija FKA twigs on selle suuna ehe näide. Avasingliga „Cellophane” ja selle imelise videoga kruviti ootused lakke ning lõpptulemuses ei pea pettuma. Tegemist on artisti kõige terviklikuma ja seni lihvituima tööga, mille produktsioon on tipptasemel. Albumi loovtiim on saavutanud helidisainilt kompleksse ja eksperimentaalse segu veidrast elektroonikast, industriaalsest mürast, ambient’i toonidest ja glitch’likest biitidest, mis on illustreeritud FKA twigsi sensuaalse falsetiga. Sellisele žanriülesele helipildile on olnud varem kõige lähemal Björki „Vespertine” (2001).

Ka sõnade poolest on tegemist laulukirjutamise meistriklassiga. Enne albumit elas laulja läbi valusa lahkumineku ning oli kimbus terviseprobleemidega. Sügavalt personaalses teoses on mitmed lood temaatiliselt sassiläinud suhtest ning murtud süda on miski, millega saavad samastuda kõik.

Tegemist on emotsionaalselt rõhuva teosega. Isegi seksikas ja iha täis duett trap-staari Future’iga ei too FKA twigsi maailmas päikest pilvede tagant välja. Kui võtta arvesse ka albumi vältel ühtset joont ajavad psühhedeelsed rnb-taustad, võib plaat tunduda veidi üheülbaline, kuid see on ka maitse küsimus.

Saab olema väga huvitav jälgida, millistele radadele viivad artisti tulevased tööd, sest latt on seatud kõrgele.