Novembri lõpupäevil nägi aovalgust Põhja Konna uus kauamängiv „Hetk. InSpereeritud Tüürist”, mis valmis eeskätt koostöös Vox Clamantise ja Estonian Cello Ensemble’iga, lisaks panus tervelt plejaadilt teenekatelt muusikutelt ja literaatidelt. Tulem köidab meeli.
★★★★☆
Lauljat Valter Soosalu tsiteerides: „[Album] sooritab ühise elutunnetuse ja hingamise kaudu samme, hüppeid ja mõttevahetusi üle žanride.” Tuleb nõustuda. Kareva värssidele sepistet „Igavik” tõuseb peenekõlaliste keelpillide toel taevasse, Tungla sõnadele seatud „Väike eestimaine laul” on maalähedasem, kuid mõlema aatelisus kõnetab. Nöögiksin küll pisut Peep Ilmeti ja Erkki-Sven Tüüri loo „Taandujad” töötlust. Pala kontrastsed poolused, melanhoolsed sõnad ja kergemeelne helitaust ei ühine nauditavaks tervikuks, päädides pigem ebakõlaga.
Õnneks jääb see erandlikuks. „Pillimees on alati tragi” on muretult tempoka instrumentaalpala musternäidis. Asi töötab. Tšellode hoogsad poognatõmbed sulavad ühte ülendava koorilauluga (Runneli, Tüüri ja Kõrvitsa „Isamaa”). Järgneb albumi suuroopus: InSpereeritud „Päikesevene” ehk 10-minutiline intensiivne helirännak, mis ka tagasihoidlikuma kujutlusvõimega kuulaja peas visuaalseks muutub. Dramaatilisevõitu hingus kandub edasi ka „Antidolorosumis”.
Nüüdisaegse popkultuuri hõngu ja kõla õhkub „Hetkest”, milles Genka tekst ja Soosalu etlus ilmekalt kokku põimuvad. Eesriie langeb viimaks Juhan Liivi sõnadel justkui maheda lumesajuna kulgeva „Uue ja vanaga”. Žanriülesed mõttevahetused ja polüloog elutunnetusest, tõepoolest.
