Kui kodust on saanud kontor ning tööle jalutamine tähendab marsruuti magamistuba-köök-elutuba, suureneb igatsus ka päriselt tööle minemise järele. Mida me neil kunagi iseenesestmõistetavatel hommikutel küll kogesime?
Kuigi see ei üllata kedagi, pean selle siiski välja ütlema: suurema osa eelmisest aastast töötasin kodukontoris. Sellel on küll mitmeid plusse, aga ma ei saa nõustuda neist ühega, mida inimesed koduse rahateenimise eelisena pidevalt välja toovad. Nimelt ollakse õnnelikud aja üle, mis võideti tööle ja tagasi sõelumise ärajäämise tõttu. Mida selle varem pendeldamisele kulunud ajaga siis peale hakati? Kas tõesti olid inimesed rohkem koos oma lähedastega või tegelesid hobidega? Või tegid nad hoopis rohkem tööd, endal mõtted peas paika loksutamata?
Rohkem mõtestamata mittetegevust
Esitlen täiesti pseudoteaduslikku ja ilma vähimagi tõenduseta hüpoteesi: usun, et iseenda vaimse tervise huvides ja selleks et vähegi produktiivne olla, tuleb enda mõistus liikumisega iga päev õigesse kohta tagasi raputada. Selline pusletükkide kokkupanek toimub kõige paremini kahe tegevuse vahealas. Pideva optimeerimise käigus jääb aina vähemaks imelist aega mõtestamata mittetegevusteks. Sellist sisutühja liikumist ei tohiks ajada sassi intensiivse harrastusspordiga. Ilmselt võiks nii mõnigi maratoni läbinu jalutada selle asemel lihtsalt linna ühes servas asuvast Prismast teise. Jalutamisel ei tohi olla suuremat eesmärki kui punktist A punkti B minemine. Selleks et asjad paika loksuksid, on vaja jätta nende vahele piisavalt tühja ruumi.
Seega igatsen kodukontoris olles enim just tööle minemist, lihtsalt selleks, et oleks, kuhu minna. Magamistoast elutuppa tööle jalutades ning ringiga vannitoast ja köögist läbi põigates jõuan mõelda vaid sellele, kas pean osalema täna mõnes viisakas videokõnes või võin panna selga Rihanna pildiga vana T-särgi. Muidugi võiksin hommikul enne läpaka kaane avamist visata selga mantli ning teha eesmärgituid tiire ümber kvartali, aga siiani olen jäänud enda suhtes realistiks. Hommikul suudab mind kodust välja ajada kas vältimatu kohustus või lihtsalt soov veenda kolleege ja elukaaslast, et minust on saanud normaalse unegraafikuga ühiskonna liige.
Tööle minnes peaks olema kuritegelik mõelda tööst. Kindlasti ei maksa mõelda ka kodust, muidu võib nõrgema tahtejõu korral tagasi teki alla ronida.
Linnasafari
Töölemineku peenhäälestamine on mõistagi suur kunst. Vaja on leida sobiv transpordivahend vajaliku kauguse jaoks. Väikelinnast pärit inimesena on minu absoluutseks eelistuseks iseenda jalad. Vihmaga porises Tallinnas kitsukestel kõnniteedel jalutades ning pritsivate autode eest põigeldes tekib vahepeal muidugi küsimus, miks just mina pean sellist piina kannatama. Võiksin ju sarnaselt teistega liuelda mugavas soojas autos suurlinna tulede taustal ühest parkimismajast teise. Keegi peab aga olema tänavatel linnaga otseses kontaktis ja püüdma kinni linna mõtted. Selle jaoks tuleb iseenda pead võimalikult tühjana hoida. Ideaal on saavutada kõikide teadlike mõtete kadumine, alles jääks vaid mehaaniline ühe jala teise ette tõstmine, taustaks vuravad autod ja omavahel jutlevad inimesed. Ühel hetkel jääb alles vaid ellujäämisinstinkt, mis lubab takistusteta teed ületada ja õigesse kohta jõuda. 21. sajandi linnainimese nirvaana.
Kõige hullem, mis võib juhtuda, on sellise arusaamani jõudmine, et iga päev kindlal kellaajal sama raja kõndimine on igav. Asjad on üksluised ainult nõnda kaua, kuni need on iseenesestmõistetavad. Võimaluse kadumisel muutub argipäev tähtsündmuseks. Veel aasta aega tagasi oli üks mu peamine motivaator kolimiseks soov jalutada mõnda muud teed kui harjumuspärane kodu-töö trajektoor. Kui kolimine mõned kuud hiljem reaalsuseks sai, hakkasin viimastel päevadel juba ette igatsema tüdimuseni läbi trambitud tänavaid ning vaateaknaid, mis kuulusid äridele, kuhu ma kunagi sisse ei läinud. Kõik see oli kord ju minu oma ning keegi isegi ei märka, et ma äkitselt tollest igapäevasest tipptunnist välja pudenesin.
Igatahes peaks olema tööle minnes kuritegelik mõelda tööst. Kohalejõudmine ei ole pooltki nii tähtis kui teelolek. Kindlasti ei maksa mõelda ka kodust, muidu võib nõrgema tahtejõu korral tagasi teki alla ronida. Üritan vältida ka podcast’ide või audioraamatute kuulamist, kuigi muusikale ei suuda ma sageli siiski vastu panna. Tegelikult ei vaja pendeldamine vähimatki taustamuusikat, kuigi õigesti valitud biit võib tekitada tunde, et oled New Yorgis tööle tõttav üheksakümnendate romantilise komöödia peategelane. Tööle minemist võiks hoolimata liikumisviisi valikust võtta kui safaril osalemist. Kus mujal kui tööpäevahommikuses saginas näeb neid inimesi, kellega sa jagad oma kodulinna, nõnda autentses kontekstis. Loodusvaatleja täielik peavõit on see, kui jälgitav isegi ei märka, et ta on kellegi pilgu püüdnud. Esmaspäeviti kella kaheksast kümneni hommikul on inimeste eneseteadlikkus üsna madal. Nagu looduses ikka, ei maksa loota, et näed vaatluse käigus midagi huvitavat. Võrdselt haruldane on näha metskitse poegimist aasal või sünnitust Viru ringil. Enamasti jooksevad nii inimesed kui ka metsloomad lihtsalt ühe toimetuse juurest teiseni, aga seegi on väike ime, mis annab suure turvatunde. Vastus küsimusele „Mida nad selle juures mõtlevad?” – kui üldse midagi – on ilmselt sama kui vastus küsimusele „Mis on elu mõte?”. Tore oleks, kui isegi teaks.
Silvia Urgas ärkab iga päev üles ja teeb oma tobedaid igapäevatoimetusi, töötab advokaadina, kirjutab ja käib jala.
