Inimesi panevad jooksma erinevad põhjused ning nõnda on sel ka erinevaid praktikaid ja filosoofiaid. Kes jookseb maratoni, kes läbi reaalsuste.

Illustratsioon: Andrei Kedrin

Kõrvalmajade katustelt tõusis lendu umbes 20 jahmunud tuvi, kui kehalise kasvatuse õpetaja Jüri Suumann käratas mulle üle Tartu 2. keskkooli palliplatsi: „Vaarik, sa soolikas, roni puu tagant välja!” Ma olin puu varjus peidus. Väikese valearvestuse tõttu olin sinna seisma jäänud just viimasel jooksuringil, mis tähendas, et tunni lõpetanud klassikaaslased jälgisid koolimaja ees naeru kinni hoides, kuidas männi tagant lehvis minu lotendavast nõukogude trikotaažist dressipükste säär.

Mõne kuu pärast saabus talvine ujumistund Dünamo ujulas. Läbi presentkatuse langes laia lund, mis moodustas veepinnale jääkülmi sopaviirge. Basseinis oli üks toru, kust tuli sooja vett, aga kui lapsed kogunesid selle juurde ennast soojendama, lükkas punetava näoga treener meid mopiga basseini servast lahti nagu rippuvaid kassipoegi tooli küljest.

Üht asja vihkasin ma isegi rohkem kui jooksmist ja ujumist – see oli sõudmine. Sõuda oli neetult raske, kuid põhiprobleem seisnes selles, et ma ei osanud ujuda (vt eelmist lõiku). Mul polnud mingit plaani selleks puhuks, kui paat ümber läheb. Ometi liuglesin terve sügise kaheksase paadiga mööda Emajõge, korraga, ja korraga, ja korraga.

Paljud teised sõudjad olid tüsedad poisid ning see tähendas, et kui treener sundis meid jooksma, olin ma paksudest kiirem. Ühelt poolt surmahirm (parem jooksen, kui upun) ja teiselt poolt võidurõõm, et ma olen teistest kiirem, aitasid mul lõpuks omandada pikamaajooksuks vajaliku visaduse.

Vastupanu ja leppimine

Siis saabusid vastupanuaastad, mille jooksul väärtfilmid, indie-muusika ja sigaretireklaamid veensid mind, et sport on nõme ning tulevikuinimene ennast sellega ei häiri. Igapäevaelu asus küll peagi vastupidist tõestama. Spordipoistel oli naiste seas lööki ja nad ehitasid Hansapanga. Suumannide sisse drillitud harjumused aitasid neil keskenduda ja pingutada.

Ometi läks mul tükk aega, enne kui ma oma silmi uskuma hakkasin ja leppisin mõttega, et spordist võib siiski kasu olla.

Ühel hetkel hakkasin uuesti jooksma. Taas alustada oli raske, ausalt, 200 meetri järel rippus hing katkise paelaga kaelas. Ent tänu räigele pingutusele murdsin läbi. Sõitsin pärast tööd autoga linnast välja ning otsisin põldude vahelt uusi jooksuradu, saatjaks külakoerte haukumine ja pea kohal vilkumas õhtu esimesed tähed.

Mu kõrval jooksid loomad ja linnud, raamatutegelased ning piimapukil istus Sulev Uus (kujuteldav) ja dikteeris mulle lõike „Praktikaaruande” jaoks. Ma jooksin üle künka ja kujutasin enda ees avanevat kuuvalgusesse mähkunud tasandikku silmitsedes ette oma võimaliku uue idufirma logo. Jooksmise käigus tekkinud ideid iseloomustas lihtsus. Näiteks populismimudel, mis ilmus mu silme ette kuuma ja külma vee kraanidena ning aitas anda hiljem nõu „Ühtse Eesti” ideoloogia loomisel.

Joosta läbi reaalsuste

Sellel, kuidas ma jooksen, pole aga kuigi palju pistmist sportlike saavutustega ning seepärast ei sobi sellise jooksustiiliga ka Fitbit, trennipäevikud, GPS, toidulisandid, MAMIL-kultuur ja nii edasi. Kui joosta lihtsalt oma lõbuks või uute mõtete leidmiseks, mõjuvad jooksurakendused ja muud vidinad koormana. Mind ei huvitanud viimase 500 meetri läbimise aeg, kui mõtlesin parajasti pilvedest või nägin hämaral põllul varjude vahel noori metssigu ringmängu mängimas. Ma ei tahtnud võistelda enda ega teistega, ma tahtsin joosta läbi reaalsuste.

11 aastat tagasi Vilniuses elades ning ülepäeviti selle linna mägiseil tänavail sörkides panin sarnased mõtted ingliskeelsesse esseesse, millele andsin pealkirjaks „Running Notes”. Nõmedal kombel ilmus paar nädalat hiljem Haruki Murakami jooksuraamat ja ma kaotasin huvi ise jooksust raamat kirjutada. Kandsin essee siiski ette oma kolleegidele ja sõpradele ettevõttest Viešųjų ryšių partneriai, mille nimi tähendabki lihtsas eesti keeles suhtekorraldusfirmat.

Mitut kuulajat innustas ettekanne jooksmist proovima, kuid nad said minust teisiti aru, kui ma lootsin. Peagi olid nad sisse võetud võidu lidumisest, paljud tulid mind selle hulluse maaletoomise eest isegi tänama, justkui mina oleksin soovitanud neil aja peale 42-kilomeetriseid otsi tegema hakata. Lõpuks arenes sellest välja lokaalne maratoniliikumine.

Paljude mu sõprade kehakuju hakkas muutuma, neist said ühe tuttava juristi sõnavara kasutades „jooksupaugud”. Meeste jalad läksid peenikeseks ning nägudel peegeldus maratoonari 29. kilomeetri agoonia, mille rahustuseks sõid nad liigeseid tugevdavaid tablette, et saaks järgmisel õhtul jälle trenni minna.

Nad jooksid, kuid see ei sarnanenud minu jooksuga. Minu jaoks oli asja mõte mittemõõtmine. Ja mittevõistlemine. Mõned mu sõpradest said vigastusi, pärast maratone olid neil jalad läbi. Kui peale jooksu muud trenni üldse ei tee, võib inimesest saada selline poolkõva tegelane, jalad on vormis, keha pole kuigi tugev, tublid jalad kannavad vähem arenenud keret nagu vana india ülikut ühest kohast teise.

Joosta võibki erinevalt. Üks mu sõber jookseb näiteks alternatiivreaalsuse rakendust kasutades. Aga minu asi oli lihtsalt väga mittedigitaalne ja vahel on tunne, et me ei saa üksteisest aru.

Maagia ja pime usk

Ja ega jooksu pole mõtet lõputult ülistada, ka seda maagiat, millest ma räägin, tuleb ette suhteliselt harva. Ei teki ju iga jooksu ajal ägedat tunnet ega lahedat laksu. Jalad on tinarasked ja see ei kao kuni lõpuni. Vahel sajab peenikesi rahenõelu otse silma või mööda sõidab mingi mööblipoe valge kaubik ja keerab sulle porilombitäie sitta krae vahele.

Ainult pime usk jooksu suudab maagilist jooksjat läbi nädalate ja aastate rajal hoida. Ainult lootus, et võimas jooksukogemus on järgmise nurga taga, annab jõudu, et vedada kulunud tossud jälle jalga ning sundida end astuma uksest välja Singapuri, Tallinna või Rapla kõnniteedele või Tartu Toomemäe jalgradadele. Ja siis vahel tulebki. Mõnel tuleb võib-olla isegi Hansapank.

Ma mäletan selgelt teksti, mis mind uuesti jooksma pani. See ilmus 1990ndatel Gentlemen’s Quarterlys. Mees, kes selle kirjutas, ei saanud mingisuguse maksahaiguse pärast enam joosta ning meenutas kurvalt seda hommikust vabaduse ja värskuse tunnet, mis võib tabada heas vormis inimest, kes hüppab kergelt üle aia, jookseb puude vahelt metsarajale, midagi mõõtmata, millegi üle muretsemata, lihtsalt sellepärast, et see on parim asi, mida hetkel teha.

See tekst tõi meelde mingi mälestuse lapsepõlvehommikutest, enne Suumanni ja mopiga tölli, enne väärtfilme, enne elu. Ma ei saanud sellest kujutluspildist lahti enne, kui hakkasin ka ise jooksma. Kui ma saan sellesama tunde paarile lugejale edasi anda, siis on juba hästi.

Daniel Vaarik on partner sõnumiagentuuris Akkadian.