Paaril viimasel nädalal on olnud kummastav jälgida, kuidas Eesti iibeprobleemide peasüüdlast on otsitud äärmusfeministide kihutustöös, naiste seksuaalses emantsipatsioonis ja biseksuaalsusega eksperimenteerimises.
Arutatud on tõsimeeli selle üle, kas seks võib olla lihtsalt tore või peaks vahekorda alustades alati lähtuma soovist järglasi saada. LGBT noored ja feministid on turvalised sihtmärgid, kelle peale eesti rahva tuleviku pärast mures olevad konservatiivsed arvamusliidrid oma eksistentsiaalses ängis saavad näpuga osutada. Eesti demograafiliste probleemide juurpõhjustele jälile saamiseks on sihik aga totaalselt paigast ära.
Käesolev nädal pakkus ühe tõsiseltvõetavama vastuse küsimusele, miks Eesti pered pole enam nii lasterikkad. Riik on surumas üksikvanemate lapsi järjest suuremasse kitsikusse, kärpides miinimumelatise suurust ligi 100 euro võrra. Antud eelnõuga ei lahendata küsimust, kuidas lõhkistest peredest lastel oleks turvalisem, kuidas nad saaksid hea hariduse, tervislikuma toidulaua või parema kasvukeskkonna. Ei, riigi probleemiks on kohtud, mis on umbes elatisrahavõlgnike kaebustest. Sellised inimesi on täna rohkem kui 10 000 ja nende võlad elatisraha nõudjate ees küündivad 33 miljoni euroni. Enamik neist väidavad, et neil pole igakuiselt võtta 292 eurot (praegu kehtiv elatisraha miinimum).
Printsiibina on elatisraha süsteemi paindlikumaks muutmine ilmselt õige otsus, kuid kui seda raamistab jutt mitme lapse ülalpidamisega tekkivast „mastaabisäästust” (mistõttu iga järgneva lapse puhul väheneks niigi langenud piirmäär veel 15%) ning lähtumine „vajaduspõhisest miinimumist”, siis ei saa vägisi mööda muljest, et kuskil süvariigi koridorides on mõned ametnikud usinalt Exceli tabelis toimetanud. Tulemuseks on seadusemuudatus, mis võib jätta paljud üksikvanemad veelgi prekaarsemasse seisu.
Pere loomisel peavad paljud naised endalt jätkuvalt küsima, kas nad on võimelised lapse ka iseseisvalt üles kasvatama. Ühe vanemaga peredest elab absoluutses vaesuses 4,9% ja suhtelises vaesuses 35,4%. Üksikvanematel tuleb tihti loobuda isiklikest ambitsioonidest ja vaba aja kontseptsioonist. Lisaks sellele tuleb neil toime tulla sotsiaalse stigmaga, mida kogevad nii üksikvanemad kui nende lapsed. Eesti 42 000 üksikvanema kogemus on pereplaneerimisel täna kindlasti määravam kui üksikute noorte biseksuaalsed fantaasiad. Paraku pole see teema, millega meie traditsiooniliste pereväärtuste kaitsjad vaevuksid tegelema, sest olgem ausad, aastateks laste külge aheldatud naine on nende ideaalmaailma nurgakivi.
Õnneks või kahjuks on antud seaduseelnõu puhul pall neoliberaalide käes, kes viimati otsustasid noorte huvihariduse toetusi poole võrra vähendada. Sõnum on selge: lapsi tuleb saada, kuidas te neist terved ja tegusad kodanikud kasvatate, see on igaühe isiklik mure.
Henri Kõiv, tegev- ja sotsiaaliatoimetaja
