Lastekasvatus on üks pikemat sorti ellujäämismatk. Kuidas on juurdunud idee, et sedasorti matka on optimaalne läbida tuumikpere vormis, kus pooled tajuvad end oma muredega üksi olevat ning tunnevad alailma puudust ajast, vabadustest, kogukonnast? Ütleme otse välja: tuumikpere on ebaõnnestunud nii laste, vanemate kui ka riigi jaoks.

Illustratsioon: Ander Avila

Perekond on rahva püsimise ja kasvamise alus ning meie ühiskonna nurgakivi. Need mõtted on kirjas Eesti põhiseaduses. Kuigi seadusandlus on kimpus selle nurgakivi täpsema määratlemisega ja näiteks juriidilises mõttes vajabki perekond iga kaasuse puhul eraldi lähenemist, on meil olemas perekonna tunnetuslik norm: normaalses, traditsioonilises peremudelis on (abielus) ema-isa ja nende laps(ed). Mida vähem sulge ja rohkem lapsi, seda traditsioonilisem pere. See on mudel, kus tegutsetakse ühise kodu ja pereõhkkonna nimel, ema on teinud tasakaaluka valiku laste ja töö vahel (s.t ilmselt valis mõlemad), isa panustab kodu toimimisse rohkem rahaliselt (sest palgalõhe ja ühiskonna ootused) ning seal, kus oskab ja õigeks peab. Sellise pere liikmeid tunnustavad institutsioonid aasta ema tiitliga, seda normi taastoodavad huviringide ankeedid, lasteraamatud, pereajakirjad. Teisisõnu, meie ideaaliks on mudel, mida kutsutakse tuumikpereks.

Samas pole sedasorti tuumikpere üldse nii tavaline, kui me ette kujutame. Samal ajal kui ajakiri Pere ja Kodu teatab rõõmsalt, et neli last on uus kolm, ei jaga suur osa Eestis elavatest inimestest tavalisel päeval oma toitu, kodu ega raha mitte kellegagi. Kõigist leibkondadest on nimelt 40% üheliikmelised. Suure osa neist moodustavad vanemad inimesed, kuid muudeski vanuserühmades levib üksi elamine jõudsalt, sest tõsised paarisuhted saavad alguse aina hiljem ja nende purunemine on lihtsam, kui perre pole sündinud lapsi. Nii liigutakse pärast suhet taas üksi edasi.

Kui rääkida vaid lastega peredest, on lood statistikaameti andmetel järgmised: abielus vanematega kasvavad pooled lastest, vabaabielus vanematega 30% (mis on ELi kõrgeim näitaja) ning suur osa ülejäänud lastest kasvab ühe vanemaga peres. Pole ju paha. Samas, rohkem kui igas neljandas lastega leibkonnas (28%) on tuumikpere komplektist emb-kumb vanematest puudu ja tegeldakse üksikvanemlusega.

Nagu teada, on üksikvanemaga laste käekäik sotsiaalteadustes omaette uurimisteema. Jälgitakse usinalt nende hakkamasaamist karjääri, psüühika ja eraelu võtmes, tõdedes, et neil on kõigil puhkudel üpriski raske, eriti võrreldes tavalisest tuumikperest tulnutega. Lahutatud peresid ohustavad mõistagi ka vaesusriskid, tüüpiliselt on ohtralt jama teise vanema käest elatise kättesaamisega. Muidugi on ühe vanemaga perekondadele reserveeritud spetsiaalne koht ka perepoliitilistes aruteludes: neile osutatakse sageli kui katkistele või probleemsetele, sekkumist vajavatele peremudelitele.

Aga mis siis, kui üksikvanemaga pered pole mitte omaette probleem, vaid hoopis mingi suurema probleemi sümptom? Ja üleüldse, kui hästi läheb siis peredel, kus täiskasvanuid on kaks?

Elust lastega on saanud üks malbe, kauakestev, enamiku poolte jaoks suhteliselt kurnav koduarest.

Ventiilide leidmine

Kuni ülikooli minekuni ei tundnud ma peaaegu kedagi, kes poleks olnud silmapaistvate kitsaskohtadega perekondlikes suhetes. Tavalised perekonnad mu ümber, emad-isad-lapsed, sekka mõni vanaema, said hakkama üsna närvilisel moel ja nende kodusid külastades jäi silma mitut sorti pingeid: meeste-naiste, vanemate-laste, õdede-vendade vahel. Neid oli raske mitte märgata. Ma ise tülitsesin oma vennaga lakkamatult.

Mulje, et igaühel on kukil niisugune vigaselt toimiv perekondlik üksus, tundus mulle samas normaalne. Märkasin ka pingetele tasakaalu pakkuvaid praktikaid. Suuremal osal sõpradest, sugulastest ja naabritest tundusid olevat oma igapäevased pagemisvõimalused, pinget leevendavad ventiilid, mida kasutada, kui kodus kiskus tüütuks. Naabrinaine tegi puukuuride taga salaja suitsu, samas kui tema mees nokerdas midagi paarikümne meetri kaugusel garaažis, teatud sorti emad-sugulased eelistasid varjuda kööki (pidupäevadel ka kollektiivselt), isad-sugulased töötubadesse, lapsed kappidesse, puuonni või ninapidi raamatutesse. Need, kes ei olnud enda jaoks selliseid ventiilkohti leidnud, olid tavaliselt kõige närvilisemad.

Mäletan, et esimest hästi toimivat perekonda nägin teismelisena. Oli kohe tunda, et seal on midagi teisiti: nende koosolemises ja koduses õhkkonnas oli kergust, nad oskasid üksteist (ja mind!) märgata ja kuulata. Üritasin nende mõnusat koosolemist ohutult väikekodanluse alla paigutada, aga see ei läinud läbi. Nende kodu lihtsalt polnud pinget täis ning mõjus kuidagi kenana. Selle külaskäiguni ei olnud ma isegi mõelnud, et nii saab. Alles hiljem, tudengipõlves tekkis arusaamine, et olemas on terve posu teisi kooslusi, mis samuti ilusti toimivad, näiteks lasteta paarid ja inimesed, kes jagavad korteripinda.

Probleemne tuumikpere

Kuidas siis läheb sel tavalisel tuumikperel?

Ilmneb, et näiteks laste vaatenurgast pole asjalood kuigi roosilised. Uuringud osutavad, et vanemad ei paku lastele piisavalt emotsionaalset turvatunnet ega üleüldist tähelepanu. Lisaks tunnevad pea pooled 12-aastased, et nende vanemad ei arvesta nendega. Kuid asi pole ainult emotsioonides või hoiakutes, vaid ka praktikates. Laste digiaega vaadates torkavad silma ühed enim muret tekitavad numbrid kogu ELis; elukorraldus ei võimalda lastele ka piisavat autonoomsust, mille toob keskse väärtusena välja lapse õiguste konventsioon, samal ajal kui lapsevanemaid vaevab järeltulijate aja üksikasjadeni äraplaneerimine. Lisaks ohustab lapsi kasvav hulk terviseriske ja meeleoluhäireid.

Mis puudutab lapsevanemaid, siis nemadki pole just kuigi õnnelikud. Küsitlusuuringud näitavad, et vanematel jääb puudu nii oskustest kui ka omaette olemise ajast. Pooled neist leiavad, et vajaksid laste kasvatamisel rohkem nõu ja abi (53%), nad tunnevad masendust (53%) ja sooviksid leida rohkem aega iseendale (isadest 39%, emadest 57%). Üsna kesiselt hindavad emad-isad oma oskusi lahendada perekonnaliikmete vahelisi konflikte ja rahustada jonnivaid lapsi, mis kodutundele just eriti palju kaasa ei aita.

Mõjukaid tegureid on siin terve hulk. Vanematelt nõutaksegi aina rohkem. Kui mõnel Euroopa maal viiakse seitsmenda klassi õpilased iga päev kooliukseni ja pärast tullakse järele ka, siis Eestis kihistavad vanemad selle peale naerda. Kui aga vaadata autos aega parajaks tegevate emade-isade hulka huvikoolide parklates, siis on selge, kuhu me suundume, pannes panti oma vaba aja ja laste iseseisvuse. Üleüldse võib tõdeda, et elust lastega on saanud üks malbe, kauakestev, enamiku poolte jaoks suhteliselt kurnav koduarest.

Lisaks on käes ajastu, kus lahked nõuanded ja seinast seina ideaalid imbuvad veebi kaudu otse koju, ületades erasfääri piire nii palju kordi, kui need Facebooki seinale manatakse. Ajalehed ja sotsiaalmeedia tuletavad alailma meelde, et laps vajab kasvamiseks aeglast elu, eakohaseid ülesandeid, hästi toimivat kodu, emotsioonide toetamist ja orgaanilist banaani. Arukas veebileht soovitab lapsevanemal kõigi poolte hüvanguks rohkem magada, andes viis või kümme suurepärast ja tõenduspõhist nippi, kui tegelikult on probleemi tuumaks terve perekonna lakkamatu ülekoormus. Vähe sellest, lisandub ka grupisurve. Sõbrad teevad pilte oma lapse uuest Montessori riiulist, sinul aga on terve kodu täis lahkete sugulaste kingitud plastist kila-kola.

Liigutused, mida saaks kogukondades teha naabri või sugulasega kordamööda, tehakse ära omapäi, sest sugulane elab kaugel ja naabriga pole sidet.

Abistavate kogukondade nappus

Mõistagi on suurepärane, et vanemaid teavitatakse selgete sõnumitega, kuidas on parim last kasvatada ning tema ja iseenda eest hoolitseda. Küsimus on eelkõige selles, et vastutajate ring on kitsavõitu ja piirdub tavaliselt kahe täistööajaga täiskasvanuga, kes on seejuures üsna tavalised inimesed. Või siis 15% laste puhul on neid täiskasvanuid vaid üks.

Oma jälje on jätnud ka kogukondade, laiendatud perekondade ja muude täiendavate või alternatiivsete mudelite nappus. Liigutused, mida saaks kogukondades teha naabri või sugulasega kordamööda, tehakse ära omapäi, sest sugulane elab kaugel ja naabriga pole sidet. See toob kaasa täiesti loogilise tagajärje: koormus kasvab, aega on vähem ja vaeva rohkem ning vaimsed ja füüsilised ressursid kuluvad. Pole siis ime, et mõnest poolest võib kujuneda soodsatel tingimustel kaabakas, kes vaimse vägivalla ja võimuga oma enesetunnet parandab. Pereelu süsteemsed probleemid ja argivaevad koos õigustatud ootustega partnerile jätavad oma jälje ka paarisuhte toimimisele. Pooled abielud lahutatakse ning pärast suhte kokkuvarisemist on vanemate läbikäimine sageli niru, kui mitte lausa põlglik. Sellega pannakse korralik põnts laste vaimsele tervisele nagu ka vanemate omale. Pole siis ime, et sotsiaalteaduslike meetoditega käiakse selle põntsu tagajärgi mõõtmas.

Üks lisategur tundub olevat seegi, et paiga- või praktikapõhiseid ventiile on vähemaks jäänud. Eelkõige mitmekesisuse mõttes, sest nii kuuri taga suitsukimumise kui ka puuonnis passimise asemel saab sotsiaalmeedias ringi paarutada või telefonimängu mängida.

Perepoliitikast ja ilustamisest

Mul oli mõned aastad Instagramis oma teemaviide #nooreemapäevafeil. Panin sinna pilte oma ebakonventsionaalselt käituvatest lastest. Igavusest röökiv tütar ehituspoe tualettpottide vahel pikutamas. Tühiasja pärast karjuv poeg, tobe nägu ees. Minidraamad jäätisega Emajõe-äärsetel rohealadel. Tuttavatele tegi see nalja ning vahel juhtus, et tänaval astusid ligi ka võhivõõrad, kes mu Insta elu jälgisid ja tahtsid sel teemal juttu teha. Enamasti rõõmustati, et küll ma ikka näitan, kuidas pereelu päriselt käib! Teinekord heideti poolnaljatamisi ette ka inimeste paljunemisjulguse vähendamist.

Kuigi mu järeltulijad on nüüdseks suuremaks sirgunud ja kumbki neist naljalt peldikupottide vahele ei viskuks, õpetas #nooreemapäevafeili periood mulle nii mõndagi: esiteks on lastesaamine Eestis üsna püha, teiseks võetakse huumorit sel teemal vastu lahkesti, kuid filtritega, ja kolmandaks on küllaltki ebaselge, mis on perekondade puhul avalikku ja mis erasfääri kuuluv.

Traditsiooniliselt on perekond olnud pigem apoliitilise erasfääri osa ja perekonnaasjad olid siseasjad, millesse ei sekkutud. Selle arusaama nägu on ka vaikiv või tõrjuv suhtumine pereprobleemidesse, alkoholi kuritarvitamisse ja lähisuhtevägivalda. Tundub, et samad juured on ka kõrvalseisjate mittesekkuval hoiakul laste füüsilise karistamise või alandamise suhtes ja küllap isegi lapsevanemate vastumeelsusel abi paluda. Siiski on ka need igapäevaelu nähtamatud osad praeguseks erasfäärist väljumas – nii nähakse riikide vastutusalana vanemluse toetamist, positiivset pereõhkkonda, raskuste puhul abi otsimist jms. Meie oma silme all on saanud tabuvabamaks ka lähisuhtevägivallast kõnelemine.

Paraku lükatakse nii mõnigi nendest tänuväärsetest arengutest Eestis iibepoliitika teenistusse. Meil on meeletu lastesaamise surve, mille oleme nii omaks võtnud, et ei märkagi enam selle ebanormaalsust.

Piisab aga sellest, kui minna veidikeseks ajaks mõnele maale, kus perepoliitikale pole nii meeletult ressursse kulutatud (muide, pere- ja lastepoliitikale tehtavad kulud moodustavad Eestis 2,7% SKPst, mis on terve protsendi jagu rohkem kui ELis keskmiselt), ning saad taas silme ette objektiivsema pildi. Euroopas kasutatakse naistepäeva pidustusi ja meeleavaldusi naiste elu kitsaskohtadele osutamiseks, Eestis aga korraldatakse sel puhul uhke konverents, kus räägitakse päev otsa naise eneseteostusest pereemana. Saa üks laps, saa teine ka – ja, nagu öeldud, neli on uus kolm.

Suurema osa tuumikpere ajaloost on seda perekonda ümbritsenud Teised – kas laiendatud perekonna, paigapõhise kogukonna või vähemalt tasustatud palgatöötajate kujul.

Suurte riskidega ellujäämismatk

Kõigist kulukatest meetmetest hoolimata on iive endiselt negatiivne. Seni on ilma meetmetetagi paari heidetud, lapsi tehtud ja neid iseseisvaks kasvatatud. Milles nüüd asi?

Lastekasvatus on üsnagi vaevanõudev tegevus – nagu üks ellujäämismatk või keskmisest hullem õppus. Vahva on võtta sedasorti põnev matk ette koos ühe hästi valitud kaaslasega, kes on armas südamele, sarnaste hobide ja maailmavaatega jne, teisisõnu kellegagi, kelle inimene on saanud ise välja valida. Vahva on ehitada ning täita kodu mööbli ja kodumasinatega, nautides taas võimalust teha meelepäraseid valikuid. Ja esialgu kõik vast toimibki. Häda on aga selles, et värskelt ehitatud kodus läheb lahti „lastekasvatusmatk”, mis on pikk ja kurnav, võib juhtuda, et ka hingetõmbepausideta. Ja vahepeal võib kõiksugu varustust katki minna.

Tuumikpere puhul on riskid kogu aeg suured. Kui üks suhe perekonna sees katkeb, näiteks vanemad lähevad laiali, siis tekib kriis. Kriiside korral pole struktuurset tuge sageli kuskilt võtta, sest perekonda toetavad institutsioonid – lastekaitsetalitused, pereterapeudid, psühholoogid – tegutsevad omade reeglite ja arusaamade järgi. Vähe sellest, kuna sellised kriisid toimuvad koduseinte vahel, s.t erasfääris, siis lähikondsed ei suuda pahatihti otsustada, kuidas käituda, ja valivad selle kimbatuse tõttu kõrvalseisja rolli. Paratamatult käivad nende kitsaskohtadega kaasas parastused ja süüdistused, mis kõrvalseisjate endi pingeid leevendavad. Värske üksikvanem võib näiteks kuulda kaugelt sugulaselt paari minuti jooksul nii seisukohta, et ta võiks rahaliselt ikka ise ilusti hakkama saada, kui ka soovitust lastele rohkem aega pühendada, sest nad on ju puha katki. Matkametafooriga jätkates oleks see nagu pärast ühest jäsemest ilmajäämist kuulda vastutulijalt: „Kaotasid jala? No siis rooma edasi, kullake!”

Laiendusteta versioon

Tuumikpere, see traditsiooniline, on teadupoolest tööstusrevolutsiooni tulemus. Kui enne industriaalajastut elati ja toimiti suurtes kogukondades, mille liikmed moodustasid talumajapidamise, käsitöö või kaubandusega seotud majandusüksusi, siis uued töökohad tehastes tõid kaasa suurema mobiilsuse. Sedasi kadus vajadus sugu- või muu kogukonnaga suures ringis koos elada ja oma üksuse toimimisse panustada. Järgnes ridamisi erinevaid protsesse. Pikkamööda hakkasid sugukondade funktsioone täitma mitmesugused institutsioonid, iseseisva üksuse asemel said uued perekonnad tarbijateks, vähem tähtsaks muutus ema ja laste roll võrreldes palgateenijast isaga.

Tuumikperede tippajastuks võiks pidada 1950–60ndaid, mil maailmas oli märkimisväärne suhtarv perekondi, kus isad tõid leiva lauale ja emad pühkisid laua puhtaks. See napp aeg asendus kärmelt olukorraga, kus leiva lauale toomise eest hakkasid hoolitsema mõlemad vanemad, kuid laua puhtaks pühkimist jätkasid emad. Laias laastus on sama seis kestnud siiamaani.

Sellelt põgusalt visandatud ajalooliselt tuumikpere pildilt on aga puudu kaasategutsejad: vanaemad-vanaisad, onud-tädid, naabrid ja kodukandi elanikud, koduabilised-teenijad. Suurema osa tuumikpere ajaloost on seda perekonda ümbritsenud Teised – kas laiendatud perekonna, paigapõhise kogukonna või vähemalt tasustatud palgatöötajate kujul, kes suurenenud mobiilsuse tingimustes lihtsalt kaasa liikusid. Isegi Nõukogude Liidus olid koduabilised legaalsed ja liidu esimestel aastakümnetel planeeriti uusi maju ehitades kohe ka teenijatube.

Nüüdisaegsel tuumikpere pildil pole enamikku nendest Teistest aga enam päriselt näha. Vanaemad-vanaisad käivad tööl ning laiendatud perekonnad on ära hajunud, aja kiirenemisele, kõigi täiskasvanute töötamisele ja elustiilide mitmekesisusele makstakse lõivu kogukondade vähenenud läbikäimisega, naabrite uksed on rohkem kinni kui iial varem. Eestis on ka koduabilise jt teenuste sisseostmine alles lapsekingades, mida piirab lisaks sotsiaalsetele normidele ka võrdlemisi lühike pink.

Olgu pingiga lood sedasi või teisiti, kõik need asjaolud on viinud tuumikpere kujunemisprotsessi ummikusse ja muutnud perekonna hapramaks, kui see on seni olnud.

Tuumikpere on ebaõnnestunud – ebaõnnestunud laste, emade, isade, perest irdunute ja neisse mitte kunagi astuvate inimeste jaoks, isegi riigi jaoks.

Kodu ike

Kas tuumikpere king pigistaks vähem, kui üks vanematest ei käiks tööl ja pühenduks lastekasvatamisele? Need riigid, kus mittetöötavate emadega toimus pikemaajalisem eksperiment, saavad siin jagada oma kogemust: kodus istuvad emad neelasid arvukalt erinevaid ravimeid ja surid oma sisemuses üksindusse. Ka nüüdisaegsed uuringud on osutanud lastega kodus olevate vanemate isolatsioonile – pole oluline, kas koduseks vanemaks on emad või isad, üksikuna tunnevad nad end ühtviisi. Tuumikpere ajastul saab kodust ike – ise turvaline ja hea, aga kole painav.

Üks tuumikperega kaasnevatest paratamatustest ongi kodu. Enda kodu ihalus on omamoodi vimka, mille viskab meile meie vabadusvajadus – vabadus valida endale korter või maja ning osta ja rivistada sinna erinevaid meeldivaid esemeid. Igale perele oma komplekt. Vabadus otsustada, kellega koos elada – ja kellega mitte.

Paraku eksisteerib see vabadus eelkõige esialgu, enne tuumikpere korralikku käimatõmbamist. Järgmisena tuleb eksperimentaalsem etapp, kus kogukonnavaba perekond hakkab katsetama lastekasvatust omas kastmes. Selle käigus kaotab värske lapsevanem aastateks enda isiku- ja valikuvabadused, perekond aga finantsvabadused: kodu soetamine ja ülalpidamine vajab raha, mistõttu vähemalt üks vanematest peab tingimata tööl käima. Kodu nõuab ka igapäevast hoolt, niisiis koguvad emad, mõnikord ka isad kodus toimetades aastakümnetega tuhandeid töötunde ega saa omaenda rajatud seinte vahel rahulikult molutadagi.

Kinni jooksnud valikud: karjäär ja pere

Tuumikpere on ebaõnnestunud – ebaõnnestunud laste, emade, isade, perest irdunute ja neisse mitte kunagi astuvate inimeste jaoks, isegi riigi jaoks, kes ei saa neist kinnistest kodudest kätte oma hädavajalikku 2,1 last. Ainsaks võitjaks ongi vist tarbimisühiskond, kuid selle edust kaotab jälle maakera.

Lastega koju jäädes ähvardab täiskasvanuid isolatsioon ning pereelu ühildamine tööeluga on korralduslik absurd, mille puhul aastad mööduvad töö ja laste trennide vahet joostes ning end abituse pärast masenduseni manitsedes. Kust me oleme aga pähe võtnud, et eneseteostus karjääri või laste abiga ning nendevaheline pingeväli ongi kaks ainsat valikut? Ehk tasuks võtta eesmärgiks hästi toimiv elu, kus vanem ei tunne end üksildase kobakäpana, laps saab emotsionaalset tuge kas või mitmelt täiskasvanult ning kõigil on pisut rohkem aega?

Kui tahame, et ellujäämismatkad ei oleks nii kurnavad ning lastel oleks parem tagala, peaksime niikuinii vaatama kogukondade poole. Need ei pruugi olla sugukondlikud, sest sugulasi ei saa sugugi valida. Need ei pruugi olla ka teab mis radikaalsed.

Võib lihtsalt alustada oma erasfääri piiride nihutamisega, oma sõprade seas tuumikperesid pidavatele „olmekangelastele” abi pakkumise ja neilt julgemalt abi küsimisega. Ilmatu palju kasu oleks sellestki, kui tagada igale lapsele sekulaarsemat sorti ristiperekonnad, kes nende käekäigu ja heaolu vastu huvi tunnevad ning häda korral appi saavad tulla. Ja naaber – talle võiks ukse lahti teha. Pealegi ei maksa unustada, et isegi katoliiklased, need traditsioonilise perekonna eestvedajad, elavad ühisuses.

Leene Korp on TÜ ühiskonnateaduste instituudis doktorant ja ühe haridusinnovatsiooni algatuse juures kommunikatsiooniinimene. Head mõtted tulevad tal enamasti kõndides.