Muidu avatud piiridega Euroopa on asunud end migratsioonisurvega toimetulemiseks tarastama. Seni humanitaarsetele väärtustele toetunud pagulaspoliitika on neis küsimustes võtmas järjest enam eeskuju Viktor Orbáni tõekspidamistest.
Sel nädalal tuli teade, et Poola hakkab Valgevene piirile ehitama müüri. Veel viis aastat tagasi oleks selline sõnum saanud rahvusvahelise üldsuse laialdase halvakspanu osaliseks, nagu suhtuti toona Ungari piiritõketesse või Donald Trumpi kesksesse valimislubadusse. Avatud piire nähti globaliseerunud maailma ühe tugisambana.
Vahepealsel ajal on tarasid, betooni ja okastraati püstitatud ainuüksi Euroopa Liidu piiridele sadade kilomeetrite jagu. Sel aastal sai valmis 40 kilomeetri pikkune müür Türgi ja Kreeka vahel. Sarnase tõkke on Kreeka rajanud ka Põhja-Makedooniaga piirnevale alale. Oma piiri Põhja-Makedooniaga tarastas möödunud aastal 240 kilomeetri ulatuses ka Serbia. Kõik kolm Balti riiki on viimastel aastatel tegelenud oma idapiiri välja ehitamisega. Isegi Norra on pidanud vajalikuks immigratsioonisurve kontrollimiseks rajada piirile Venemaaga 200 kilomeetri pikkune tara. Angela Merkeli „Willkommenskultur” on kaugele unustusehõlma vajunud. Euroopast on saamas kindlus.
Tõsi, piiritarade rahastamise toetamisele on Euroopa Liit seni tugevalt vastu seisnud. See vastuseis on olnud aga pigem sümboolne, sest müüride asemel ollakse varmalt valmis rahastama kõike muud, mis migrantide liikumist aitaks piiridel takistada, olgu selleks siis kaamerasüsteemid, liikumisandurid või piirivalvurite väljaõpe.
Lisaks on Euroopa Liidu rändepoliitika alustalaks juba pikemat aega olnud migratsioonisurvega toimetuleku delegeerimine liiduga piirnevate riikide õlgadele. Praktikas tähendab see ka selliste režiimide toetamist, keda mitte kuidagi ei saa pidada demokraatlikeks. 35 riigist, kellega Euroopa Liit migratsiooni vallas koostööd teeb, on pooled autoritaarsed. Nende seas näiteks Türgi, Liibüa, Sudaan ja Egiptus, kes on saanud Euroopalt vastutasuks raha, varustust või mingit sorti diplomaatilisi präänikuid. Põhimõtteliselt on Euroopa migrantidest vabanemiseks valmis toetama kaikamehi Aafrikas, kes võivad oma tegevusega valla päästa uue migratsioonivoo.
Erinevad inimõigusorganisatsioonid on dokumenteerinud, kuidas pagulasi hoitakse nendes riikides vangla taolistes kompleksides või töölaagrites, kus neid sageli piinatakse või vägistatakse, harvad pole ka surmajuhtumid. Need probleemid on inimõiguste eest südant valutavate eurooplaste silme alt ära toimetatud, mida ei saa aga öelda praegu Poola metsades toimuva kohta.
Kummati võiks öelda, et hübriidkonflikt Poola-Valgevene piiril on vähemalt osalt Euroopa senise rändepoliitika vili. Näiteks on piirile jõudnud hulganisti kurde Süüriast, kelle alasid on Türgi julgeolekujõud korduvalt rünnanud. Erdoğan on saanud selliseid sõjalisi ekskursse endale lubada, sest ta kontrollib Euroopa Liidu migratsioonikraani umbes samamoodi nagu Putin Euroopa gaasikraane. Sellistes olukordades jõuliselt kurdide kaitseks välja astumine või Türgi sanktsioneerimine tähendaks, et migratsiooniteed Euroopasse muutuksid taas avatumaks. Türgi juba ähvardas möödunud aastal Euroopa Liitu oma väravate avamisega. See on aga väljavaade, mida Euroopa liidrid kardavad pärast 2015. aasta migratsioonikriisi nagu tuld, sest humanitaarsetele väärtustele toetuv pagulaspoliitika ei oma enam laiade valijagruppide toetust. Vastupidi, Euroopa poliitiline peavool on neis küsimustes võtmas järjest enam eeskuju Viktor Orbáni tõekspidamistest. Neist samadest, mida veel viis aastat tagasi kollektiivselt tauniti.
Isegi Taanis võimul olev sotsiaaldemokraatlik erakond on teostamas poliitikaid, mis ei erine kuigi palju EKRE ideaalmaailmast. Sealne valitsus on elamisloa ära võetud sadadelt süürlastelt, sest väidetavalt on Süüria nende jaoks juba piisavalt turvaline. Samuti plaanib Taani asüülitaotlemise protseduurid kolida ümber mõnda Aafrika riiki (räägitakse Rwandast), kuhu lennutatakse ka need varjupaigataotlejad, kes juba otsapidi Taani on jõudnud. Asüülitaotluste arv on Taanis langenud aastaga 57%. Taani peaminister Mette Frederiksen on aga öelnud, et taanlaste eesmärk on jõuda olukorrani, kus aastane asüülitaotluste arv oleks null. Jah, täpselt nagu Martin Helme nägemus Eesti pagulaskvoodist.
Nende arengute valguses ei pea ka imestama, miks Lukašenko on valinud just migratsiooni relvaks, millega Euroopale vasturünnak anda. See on valdkond, milles ELi liidrid on juba pidanud varasemalt väärtuskompromisse tegema ja kuigi eurooplaste hoiakud varjupaigataotlejate abistamise osas on pöördunud järsult paremale, tekitavad uudised Poola metsade vahel surnuks külmuvatest iraaklastest ebamugavust ning äratavad unest ideaale, mille najale Euroopa Liit pärast kahte maailmasõda ehitati. Iseasi, kas neil ideaalidel on midagi ühist Euroopa migratsioonipoliitika uue karmi reaalsusega.
