Ekstreemsed ja muutuvad kliimaolud soodustavad inimeste ebakindlust ning nende vastuvõtlikkust ka poliitilistele võimumängudele. Pagulasteema puhul on seni vähe kliimaküsimusi käsitletud, mis võimaldaks ometi suuremaid probleeme leevendada, kui mitte isegi ennetada nende tekkimist.

Sri Lanka Tamili pagulased põgenemas osalt tsunami tagajärjel uuesti puhkenud kodusõja eest. Foto: Climatalk (CC by 2.0)

Seoses Pariisi kliimakõnelustega on kliimapagulaste küsimus saanud taaskord väga aktuaalseks. Vahemikus 2008 kuni 2014 on olnud sunnitud oma kodudest kliima tõttu lahkuma aastas keskeltläbi 22,4 miljonit inimest . Kliimapagulasi tekib igal aastal juurde märksa rohkem kui sõjapagulasi, kes tulevad Süüriast, Iraagist, Afganistanist või mõnest muust konfliktipiirkonnast. Ometigi ei ole siiani suudetud kliimapagulaste kaitse nimel tõsiseid samme astuda. Selleks on mitu põhjust, millest peamine on see, et kui sa ei tea, keda sa kaitsed, siis on väga raske ka efektiivseid kaitsemehhanisme välja töötada.

Rahvusvaheline õigus ei kaitse kliimapagulasi samamoodi, nagu on kaitstud sõjapõgenikud või poliitilised pagulased. ÜRO 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooni kohaselt on pagulane inimene, kes „põhjendatult kartes tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste pärast viibib väljaspool kodakondsusjärgset riiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha saada sellelt riigilt kaitset või kes nimetatud sündmuste tagajärjel viibib kodakondsusetuna väljaspool oma endist asukohariiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha sinna tagasi pöörduda”. Seega ei kaitse pagulasseisundi konventsioon kliimapagulasi, sest nad ei ole olnud sunnitud põgenema rassi, usu, rahvuse, sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste pärast. Põhjus, miks kliimapagulasi ei taheta kaasata pagulasseisundi konventsiooni alla, on seotud mõiste ebamäärasusega.

Pariisis protestisid mitme väikese saareriigi elanikud väga valjuhäälselt, sest kliimamuutuste tagajärjel on oht, et nende vaid paar meetrit merepinnast kõrgemad saared jäävad 2050. aastaks täielikult vee alla. Kadumine ähvardab Maldiive, Kiribatit, Tuvalut, Marshalli saari ja teisi ning kui see juhtub, muutuvad saarte elanikud kodakondsuseta inimesteks, sest nende koduriik lihtsalt lakkab eksisteerimast. 2015. aasta septembris saatis Uus-Meremaa Kiribati kodaniku Ioane Teitiota tagasi tema koduriiki, sest mehe taotlus jääda kliimapõgenikuna Uus-Meremaale lükati tagasi. See oli esimene kord, kui keegi üritas väita, et kliima mõju tema elule on võrdsustatav poliitilise, rassilise, usulise või muu tagakiusamisega ja kujutab võrdväärset ohtu. Uus-Meremaa leidis, et see ei ole õigustatud väide. On tõsi, et praegu on Ioane Teitiotal olemas koduriik ja tema elu ei ole vahetus ohus, kuid mis hetkest alates olukord muutub?

Suurim probleem seoses kliimapagulaste temaatikaga ongi selge definitsiooni puudumine, et kes ja mis hetkest täpselt on kliimapagulane. Jättes kõrvale äkiliste katastroofide, nagu taifuunid jms, tagajärjel tekkiva migratsiooni, on tegelikult väga raske teha vahet kliima- ja majanduspagulastel. Kas põua tagajärjel migreeruv põllumees väärib tõepoolest rahvusvahelist kaitset või võib ta sama hästi riigi piires ümber asuda, sest otsest ohtu elule koduriigis viibimine ei kujuta? Samamoodi võib küsida, kas kõrbestumise tagajärgi ei oleks võimalik leevendada ja kas põllumees tegi endast kõik oleneva, et otsida alternatiivseid sissetulekuallikaid? Seega, kas töötu talupoeg väärib rohkem kaitset kui insener, kes ei suuda tööd leida?

Arvestades pagulaskriisi mõju Euroopale, oleks olnud loogiline, et Pariisi kohtumisel tegeletakse tõsisemalt kliimapagulastega. Eriti seetõttu, et väga paljud inimesed näevad Süüria kriisi peamise põhjusena mitmeaastast põuda, mille tagajärjel kaotasid paljud talupojad ja karjakasvatajad sissetuleku ning olid sunnitud linnadesse kolima. Esialgne Pariisi kokkuleppe tööversioon soovitas luua koordinatsioonikeskuse, mis tegeleks kliima tõttu kodudest lahkuma sunnitud inimeste ümberpaigutamise ja rahalise toetamisega. Austraalia ja mitmed teised suurriigid seisid institutsiooni loomise vastu, väites, et nad on panustanud rahaliselt väga paljudesse erinevatesse kliimamuutustega tegelevatesse projektidesse ega soovi endale lisavastutust võtta. Protestide tulemusel ei sisalda Pariisi läbirääkimised sisulisi lahendusi kliimaga seotud rändega tegelemiseks.

Süüria kriisi puhkemise põhjuseid on palju ja kliima on vaid üks neist. On väga tõenäoline, et ka ilma mitmeaastase põuata oleks Süürias puhkenud rahutused. Rohkem kui põud oli Süüria rahutuste taga riigi ja valitsuse suutmatus põuast tingitud probleeme lahendada. Bashshār al-Asad ei teinud midagi, et põllumehi aidata, et piirata veekasutust või võimaldada linna kolinud põllumeestele ümberõpet, et nad saaksid naasta normaalse elu juurde mõnes teises töövaldkonnas. Lisaks maakohtadest tulnutele oli Süüria linnades varasemast juba üle miljoni Iraagi sõjapõgeniku. Rahvastiku kasv on olnud Süürias väga kiire. 1960. aastal oli riigis elanikke alla viie miljoni, kuid kodusõja alguseks 2011. aastal oli see arv kasvanud üle 22 miljoni. Kõik need erinevad tegurid nagu ka sõda naaberriigis on mänginud väga tähtsat rolli konflikti puhkemisel ja ükski neist pole olulisem kui teine. Seega ei ole Süüria kriis otseselt kliima tagajärjel tekkinud konflikt.

Ometigi soodustavad kliimamuutused konflikti teket. Lähis-Idas ei puuduta veepuudus ainult Süüriat, vaid ka Iisraeli, Palestiinat, Jordaaniat, Iraani ja Iraaki. Võitlus ressursside pärast võib viia konfliktini. Egiptuse diplomaat Boutros Boutros-Ghali ütles juba 1985. aastal, et järgmine konflikt Lähis-Idas puhkeb vee, mitte poliitika tõttu. Darfuri kriis on hea näide sellest, kuidas kliima tõttu ümber asuvad inimesed võivad panustada konflikti tekkesse. Näiteid, kus kliima on soodustanud ühel või teisel moel konflikti teket, on palju. Konflikti järel tekivad juba sõjapagulased, kellel on õigus rahvusvahelisele kaitsele. Selleks et vältida järgmist kriisi, mille tagajärjel peab Euroopa võtma vastu suure hulga sõjapõgenikke, tuleks proovida konfliktide puhkemist iga hinna eest ennetada, mis tähendab, et kliimapagulastega tuleb ühel või teisel viisil tegeleda.

Kliimamuutused mõjutavad meid kõiki, kuid kõige rohkem kahjuks riike, mille institutsioonid ei ole tingimata piisavalt tugevad, et nende muutustega võidelda. Peamised piirkonnad, mis seisavad silmitsi kliimamuutuste mõjuga, on Aafrika, väikesed saareriigid, polaarregioonid ja suurte jõgede deltad peamiselt Aasias. Bangladeshis kolib deltapiirkonnast päevas ligi 2000 inimest pealinna Dhakasse, sest kliimamuutuste järel on nende põllud muutunud ja nad ei saa enam traditsiooniliste elatusallikatega tegeleda. Seda eriti põhjusel, et sagenenud on taifuunid ja tsüklonid, mille tagajärjel on mitmed pered kaotanud elukoha. Samamoodi mõjutab kliima väikeseid saareriike, nagu Maldiivid. Veetaseme tõus vähendab saare pindala, mis tähendab, et nende peamine SKT allikas – turismisektor – kahaneb. Teisel kohal oluline SKTsse panustaja kalandus kannatab samamoodi, sest muutuv veeökosüsteem tähendab, et samad kalaliigid enam saare lähedal ei ela. Kliimamuutuse tagajärjel suureneb lihtsalt surve arengumaade valitsustele, kellel puudub sageli võimekus neile adekvaatselt reageerida.

Kuna kliimapagulasi on raske eristada majanduspagulastest, ei ole neid võimalik kaitsta praegu samade õigusaktidega nagu sõjapõgenikke või poliitilise, rassilise või usulise tagakiusamise eest pagevaid inimesi. See aga ei tähenda, et me ei peaks panustama enam arenguabisse või tugevate, stabiilsete riikide ülesehitamisse piirkondades, mille puhul on selge, et kliimamuutused mõjutavad neid tugevalt. Saareriikide elanikele tuleb koostada ümberasustamise plaanid, mis defineerivad nende saatuse, kui olukord muutub võimatuks. On olemas põuakindlaid taimesorte ja vahendeid soolase vee mageveeks muutmiseks, kuid praegu on need suuresti kättesaamatud inimestele, kes neid enim vajavad. Me peame tõstma riikide suutlikkust kliima põhjustatud migratsiooniga tegeleda, sest vastasel juhul võib haldamatu situatsioon laguneda täielikult koost, paisates riigi kodusõtta, mis nõuab paljude inimeste elu ja võib kujutada ohtu rahvusvahelisele julgeolekule.