Lühialbumi nimilugu kõneleb Pärnoja perekonna teekonnast, „[…] kus jõe ühel kaldal [on] õde, teisel vend, kes küll teineteist mäletavad, aga enam ei kuule, ei tunne ega mõista…”
★★★★☆
Intervalliliselt paralleelne liikumine teose algul meenutab tintinnabuli stiili, kuid hajub üsna pea, asendudes harmooniajärgnevusi kandvate kolmkõlakeerutustega. Jõelikult voolav liikumine kolmkõlal loovutab koha akordilisele faktuurile, kus meloodia kostub parema käe neljanda ja/või viienda näpuga mängitult. Toon on habras ja haavatav, kuid täis sentimentaalsusest vaba armastust ja hoolivust.
Teine mulle kõlalt enim meeldinud teos on „Nocturne”. Intensiivne ja kompaktne teos, mida kaunistavad erksad ja viirastusi täis oktavihüpped ning mis mõjub kui miraaž. Miski, mis läheb pärast kuulamist või vaatamist meelest, jättes üksnes tunde, nagu oleksin kogenud mõnd ilmutust, mida mõistus tagasivaatavalt ei usu.
Lähemalt kirjutan „Aerialist”, mis on tämbraalselt ehk albumi mitmekülgseim teos. Nagu teisedki, on see salvestatud mitme mikrofoniga – nii klaveri haamrite kui ka keelte juurest, sh ka kaugemalt. „Aerialil” on lisaks kuulda klaveripedaali sõtkumist ning kitarri, mis annab endast aimu mööda frette libiseva näpu kaudu. Kitarrile iseloomulik heliimpulss on ajastatud klaveri haamrilöögiga samale hetkele ja seeläbi on kogu kõla kui mõistatus. Nagu tuul, mida kuuled, aga ei näe.
„Volga” on seksikalt maandav, kuid eeterlik. Ehk iivab albumi mõjusus selle lühiduse ja kompaktsusega, mis annab edasi üksnes essentsi. Vastust teadmata lisan siia ka pisut vingu: mõni teos võinuks olla märksa pikem. Materjali, mida töödelda, oli ohtralt ning selleks et kuulaja saaks sellesse pingutamata uppuda ja seda tunnetada, oleks pikem vorm olnud mõne teose puhul eelistatavam.
