Erki Pärnoja – Leva (Erik Lindström Music, 2020)

Erki Pärnoja on praegu kahtlemata üks tähelepanuväärseimaid eesti muusikuid. Tema unise popi ja vesternliku alternatiivi kompamistele pole kodumaises skeenes lähedasi vasteid leida.

Erki Pärnoja on praegu kahtlemata üks tähelepanuväärseimaid eesti muusikuid. Tema unise popi ja vesternliku alternatiivi kompamistele pole kodumaises skeenes lähedasi vasteid leida.

★★★★☆

Ennekõike meenutab Pärnoja muusika spagetivesterni heliribade tolmukuldset maailma. Uue albumiga „Leva” kinnistab Pärnoja, et on autonoomne soolomuusik, keda pole enam ammu põhjust üksnes Ewert and the Two Dragonsiga seostada.

Muusika on siin varasemast tumedam, kuigi plaadi teine pool pakub ka läbipaistvamaid toone. Märgiline samm on vokaali kohalolu, senisest instrumentaalmuusikast on Pärnoja edasi liikunud. Peamiselt on lauluhääleks Pärnoja enda ootamatult puhas falsett, mille kvaliteet tuleb kõige selgemini esile albumi meeldejäävaimas palas „Eha”. Kuigi „Leval” on rohkem rõhku süntesaatoritel ja akustilisel helipildil, pole Pärnoja selgelt äratuntavad kitarri-lick’id oma maheda ja toore vahel pendeldamisega õnneks kuhugi kadunud.

Tervikheli on küll mastaapsem – Raun Juurikase keelpillipartiid –, aga samas on see kõik äärmiselt intiimne. Pähe kargavad seosed Devendra Banharti, Tycho, Maribou State’iga, vahelduvas osakaalus. Selline kõrgete lagedega kammerlik dream pop, kuigi päris popist on asi kaugel. Ei saa öelda, et Pärnoja kaugeneks otseselt senistest hilissuvistest instrumentaalrännakutest. Pigem pöörab ta unelev-igatseva pilgu eeterliku kevadeha poole.

Muide, viimase loo pealkiri on „Saudade”. Julgen väita, et Pessoa lugemisel on Pärnoja uus album igatahes omal kohal.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Erki Pärnoja – Saja lugu

Erki Pärnoja – Saja lugu

Selle aasta aprillis avas Jazzkaare festivali žanriülene kontsertlavastus „Saja lugu”, mis kõneles saja eestlase lugu ja kuulus EV100 muusikaprogrammi.
Anna Kaneelina – Anna Kaneelina (2019)

Anna Kaneelina – Anna Kaneelina (2019)

Anna Kaneelina debüütalbum mõjub tõsimeeli nagu kaneel. Mõrkjasmagus helipalett tekitab omamoodi metamorfoosi. Plaadi kaanekujundus on suviselt kerge ja õhuline. Ometi viib üllitise sisu kuulaja (vähemalt minu) iseenda hämaratesse katakombidesse, pimedasse saali, kus saab oma murede ja rõõmudega tantsiskleda nagu Anna videos „Thunder”.
Kuula: Erki Pärnoja „Leva”
Erki Pärnoja.
7 min

Kuula: Erki Pärnoja „Leva”

Homme, 12. veebruaril näeb ilmavalgust Erki Pärnoja uus, seitsmest palast koosnev kauamängiv „Leva”. Müürilehe lugeja saab värskele plaadile kõrva peale panna juba täna. Lisaks rääkisime Erkiga albumi sünnist ja tema järgmisel nädalal algavast üle-eestilisest tuurist.
Müürileht