Patu ja õndsuse vahealasid künnab juuninumbris üles Hebo Rahman.
Puudused
Veidi rühikam ja julgem, õigepisut kenam
võiksin olla – need on pisikesed vead.
Hoopis rohkem lörnitab, kõigest kõige enam
haiget teeb, et mulle osaks saada eal
ei saa olla Sinu rüütel, Sinu laste isa.
Minu kojast igaveseks ajaks jääb
kostma heidikute oigeid, üksiklaste kisa,
vana pederasti kurku kuivand hääl.
Kitarrikeeled roostes, õhkab mineviku radu,
kuigi kaduvik talt röövind meelehea.
Keel, mis rohkem meenutab ehk mädapaisteis madu,
Sinust ikka lembeviise laulda teab.
**
Gender trouble
Miks pidi sest, et olen naine,
munadeta infertiil,
saama elu suurim paine?
Lisaks vale orientiir.
Antud pole mulle võimet
ilmakorda tajuda.
Soovin vaid, et saaksin sootuks
sootuks massiks hajuda.
**
Teenistus
Kitsaste pinkide viimases reas
kesk usklikke, õndsaid ja vagu,
istub patune, mõtted kel tiirased peas,
sealt silmitseb aegade kadu.
Ta armastab jooke täis humalaid,
teist küljeluud ihkab ja noolib
ning kummardab ebajumalaid,
neist pilte ja kujusid voolib.
Kui teenistus lõppenud, vaikinud tarkki,
jääb minejaist viivukse maha,
et lahkudes puistata korjanduskarpi
viimane toiduraha.
Hebo Rahman on Telliskivi lilla latelimpsija, võõrutusravil ajakirjanik ja muidu mees ja pullimees ja …
