Kiirkohting: Taavi-Peeter Liiv

Järgmisel nädalavahetusel, 8.–9. juulil toimub Ranna puhkebaasis Peipsiääre vallas kultuurifestival Võnge, kus astub teiste seas üles ka hiljuti oma uue albumi „Skorpion” välja andnud Taavi-Peeter Liiv, kes jagas meiega, kus ta hetkel oma loominguga asetseb.

Järgmisel nädalavahetusel, 8.–9. juulil toimub Ranna puhkebaasis Peipsiääre vallas kultuurifestival Võnge, kus astub teiste seas üles ka hiljuti oma uue albumi „Skorpion” välja andnud Taavi-Peeter Liiv, kes jagas meiega, kus ta hetkel oma loominguga asetseb.

Taavi-Peeter Liiv oma stuudios. Foto: Gerli Tooming

Mis on võrreldes eelmise albumiga sinu isiklikus muusika tajumise maailmas muutunud ja nüüd ka Skorpionil” oma koha leidnud? 

Ma olen loobunud mõttest, et võiksin olla adekvaatne kitarrimängija. Kitarr on küll esimene instrument, mida ma mängima hakkasin, aga see ei tule mul kuidagi loomulikult – tunnen end klaveri ja süntesaatorite juures palju mugavamalt.

Teine oluline muutus on see, et „Absurdi” salvestasin ma Ö Stuudios Martin Kikase juures, mis tähendas seda, et käisin iga paari kuu tagant mõneks nädalaks Tartus, et kirjutada ja salvestada. Muusika tegemine ja salvestamine pidi toimuma kindlas ajaaknas, sest võimalused olid sellised. „Skorpionit” tehes oli mul Tallinnas juba oma stuudio ja Peeter Salmela, kelle juures üht-teist salvestamas käisin ja kes minu uue albumi miksis ja masterdas, on praktiliselt minu naaber. Ja kuigi Peeter on väga hõivatud heliinsener, siis oli minekuid ja tulekuid lihtsam planeerida. Kui vaim peale tuli, võtsin ratta ja sõitsin oma stutsi musa tegema, hiljem lihvisime Petsi juures.

Siin-seal on su muusika kohta läbi käinud fraas „Kalamaja-indie”. Kas sa tunned, et lisaks teistele faktoritele on sind ümbritseval keskkonnal, kus sa muusikat teed, su loomingule mingi oluline mõju?

Selle fraasi pani kirja minu tuttav muusik Inga Tislar, kui küsisime kommentaari loo „Võluilm” kohta. Ma ei ole sada protsenti kindel, aga ma arvan, et see on naljaga pooleks öeldud, sest ta on väga vaimukas inimene. Ise ma oma loomingut geograafiliselt raamistada ei taha. Usun, et minu muusika võib kuulajat kõnetada nii Kalamajas, Lasnamäel, Supilinnas, Paalalinnas kui ka igal pool mujalgi.

Keskkonnal aga on kindlasti mõju, ka oma stuudiot nokitsen vahel piinliku täpsusega. Tahan, et ruumis, kus niivõrd palju aega veedan, valitseks loomingulisust soosiv õhustik. Olen viibinud ühes keldrikorruse akendeta stuudios, kus ei kasva ühtegi taime ja kõik pinnad on halli kangaga kaetud – no ei tahtnud olla üle paari tunni selles ruumis!

Maris Pihlap on ühes mulle antud intervjuus nimetanud sind oma eesti keele lemmikmuusaks. Mis on sinu sõnade kirjutamise saladused ja kui palju sa teadlikult sõnade kirjutamist lihvid, sest lüürika on sul ikkagi päris värviline?

Arvan, et mul on enam-vähem korralik lugemus ning kirjandus- ja teatriteaduse õpingud on ka mingil määral abiks olnud. See muidugi ei tähenda, et peaksin ennast suureks meistriks, olen veel paras sell, aga usun, et huvi sõna vastu on üks eeldustest, et võiksin olla laulutekstide kirjutajana arvestataval tasemel.

Ühtegi suurt saladust kahjuks ei tea, proovin lihtsalt üles näidata huvi ümbritseva suhtes, suhtlen inimestega, loen proosa- ja ajakirjandust, vahel luulet, vaatan palju vestlussaateid à la  „Plekktrumm” ja  „Carte blanche”, aga võin passida ka tunde YouTube’is tühja või jälgida suure huviga spordiülekandeid.   

Su uuel plaadil teevad lauljatena kaasa näiteks Kitty Florentine ja Hyrr Innokent Vainola, lisaks Ülo Krigul, Madis Aesma, Peedu Kass ja teised. Kuidas sa just nende inimestega koostööd oled sattunud tegema? Kas oluline on mingi ühisosa või just pisut erinevad lähenemised?

Usun, et oluline on nii ühisosa kui ka erinevate lähenemiste otsimine. Kitty, Hyrri ja Aesmaga oli lihtne, sest tegutseme sarnastes sfäärides. Üloga toimetame samas majas, sealt ka ühenduspunkt. Arto Moisala, kes mängib saksofoni loos  „Skorpion”, kaasas Peeter Salmela. Peedu Kassi kutsus samuti Peeter. Olen väga tänulik kõigile osalistele ja usun, et nende panus mõjutas ka oluliselt lõpptulemust!

Suvel ootavad sind ees esinemised festivalidel Võnge ja Intsikurmu. Kas uue muusika loomine läheb samal ajal uue hooga edasi? 

Ei ta peatu! Äsja tähistasime F-hoones „Skorpioni” ilmumist esitluskontserdiga, jaanipäeva paiku puhkasin veidi ja siis, paralleelselt bändiproovidega, hakkan ka uuesti stuudios käima, et alustada uute lugude kirjutamist tulevase albumi tarvis.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Seltskond Pargis – 6 pala öisest pealinnast  (Onesense Music, 2019)

Seltskond Pargis – 6 pala öisest pealinnast (Onesense Music, 2019)

Värske projekt Seltskond Pargis, mille taga seisavad produtsent Luurel Varas ja ansamblist Ouu tuntud Hyrr Innokent Vainola, teeb pealtnäha just täpselt seda, mida võiks tegijaid arvestades oodata.
Kiirkohting: Kitty Florentine
Kitty Florentine. Foto: Elisabeth Kužovnik
Kitty Florentine.
3 min

Kiirkohting: Kitty Florentine

Kitty Florentine on artist, kes väljendab ennast läbi erinevate loomevormide. Eile nägi ilmavalgust tema esimene singel „127”, mis valminud koostöös produtsentide Metabora ja Taavi-Peeter Liiviga ning see pärineb tema peagi ilmuvalt debüütalbumilt. Loo näol on tegu teekonnaga unelma ja painaja piiril.
Taavi-Peeter Liiv – Absurd (2020)

Taavi-Peeter Liiv – Absurd (2020)

Eesti autoripopist rääkides ei saa kuidagi mööda Vaiko Eplikust, see on fakt. Seetõttu on ka mõistetav, miks meil on tekkinud kodumaine minižanr eplik-core, mis tähistab sarnast postestraadlikku ja protohipsterlikku naivistlikku popmuusikat ja millest pole viimastel aastatel siinmail puudust tulnud.
Müürileht