Eesti autoripopist rääkides ei saa kuidagi mööda Vaiko Eplikust, see on fakt. Seetõttu on ka mõistetav, miks meil on tekkinud kodumaine minižanr eplik-core, mis tähistab sarnast postestraadlikku ja protohipsterlikku naivistlikku popmuusikat ja millest pole viimastel aastatel siinmail puudust tulnud.

★★★★☆

Näiteks ansambel Ouu alustas debüütplaadil samalt pinnalt, aga tüdines sellest ja rändas edasi kuskile Tame Impala psühhopopi kosmosesse. Taavi-Peeter Liiv, kes katsetas oma esimesel lühialbumil veidramate mustritega, on jõudnud samuti kindlalt epliklikku sadamasse.

Pealiskaudsel kuulamisel võibki ekslikult arvata, et „Absurd” on Vaiko Epliku kaduma läinud album mõne aasta tagant. Plaadi esimene pool meenutab kangesti kevadsuvist armupilves hõljumist, mida kohtas eriti plaadil „Neljas” („Absurd”, „Soe ja hea”), aga midagi pistab ka „V ehk Tants klavessiini ümber” pseudorenessansist vahele („Sõõris”). Kui aga albumiga rohkem aega veeta ja lasta sel avaneda, hakkab välja paistma Liivi lai kuulamisspekter. Eplik on kõige selgem ja lihtsam ankur, kust kinni hakata, kuid seal on ka midagi Bibiost, Mac DeMarcost, 1960. aastate kuldaja popist ja miks mitte ka kõige moodsamast elektroonikast.

„Absurdi” tipp on lõpulugu „Võõrad käed”, mis on minu jaoks täielik müsteerium. Refrääni kitarrikäik, veider heeliumivokaal ja nakkav dissonants (see on paradoks, aga kuulake ise!) jäävad painama ja kutsuvad tagasi. Kui jätta kõrvale „Piigid”, mis sobinuks pigem koosluse Seltskond Pargis järgmisele plaadile, on album praktiliselt veatu. Kodumaise popi tippsaavutus.