Nagu Vändrast saelaudu, tuleb ka alanud hooajal Eesti tootjatelt ainult selliseid mängufilme, mille keskmes on meeste lood. Üleilmsetel filmifestivalidel võidavad aga auhindu filmid, mis raputavad seda normi. Millal meil maskuliinset status quo’d kõigutama hakatakse?
Eile tähistas üks aktivistide kamp Telliskivis Kreenholmi streigi 150. aastapäeva. Kreenholmi manufaktuurist sai pärast selle asutamist 19. sajandi keskel kiiresti üks suurimaid ja moodsaimaid tekstiilitehaseid Tsaari-Venemaal. Kohutavate töötingimuste tõttu toimus seal 1872. aastal tööliste streik, mis andis hoogu terves impeeriumis vallandunud streigilainele. Fakt, et veidi vähem kui kolmandiku tehase töötajatest moodustasid naised (tolle aja kohta märkimisväärne osa), asetab tööseisaku nii Eesti naiste kui ka tööliste õiguste eest võitlemise ajaloos olulisele kohale. Hoolimata streigi tähtsusest ei jõudnud selle tähendus mulle eriti kohale, kuna sellised sõnad nagu manufaktuur, tsaar ja tuberkuloos tunduvad jube tolmused, kauged. Tähendusi loovad värvikad lood, mille jutustamiseks on meil olnud seni käes väga piiratud vahendid.
Nagu kirjutab Piret Karro oma märtsikuu Vikerkaares ilmunud artiklis „150 aastat Eesti feminismi”, teeb Kreenholmi manufaktuuri märkimisväärseks veel asjaolu, et just sealt sai alguse ühe 20. sajandi olulisima kommunistliku naisõiguslase Aleksandra Kollontai politiseerumine. Sõitnud Narva koos abikaasaga, kes tuli tehasesse inseneriasju ajama, asus ta manufaktuuris töölistega kontakti otsima. Selgus, et nood tegid 18-tunniseid tööpäevi, said saastunud õhust ja kurnatusest tuberkuloosi ning võtsid päeva lõpuks vahel lastehoiust kaasa laiba, mitte tite. Seega saigi just Eesti aladelt alguse Kollontai dekaadidepikkune võitlus nii väljaspool süsteemi kui ka selle sees.
Üleeile oli aga Artises järjekordne Eesti filmi pressipäev. Sellel üritusel tuuakse kokku meediarahvas ja filmimaastiku asjapulgad, et teha kiire ülevaade sel poolaastal linastuvatest filmidest. Prioriteetide nimekirjas esimesel kohal on mängufilmid, siis dokfilmid ja kolmandana tutvustatakse animafilme. Tolleks ajaks olin ma peatselt esilinastuva „Kalevi” treilerit juba näinud. Kes ei tea, siis see algab sõnadega: „Viskamine on lihtsalt õigesti viskamise kunst. Iga vise on nagu pruut. Tahab, et sa mõtleksid ainult temale. Hoiad tal ilusti käest. Saadad lõpuni koju.” Vahel võlub kitš oma siiruses ära, siinkohal aga mitte. Filmi tutvustavalt fotolt leiame 6–7 higist korvpallurit.
Lisaks „Kalevile” esilinastuvad kolm teost jutustavad samuti meeste (või poiste) lugusid: kogupere fantaasiafilmi „Erik Kivisüdame” peaosaline on 11-aastane Erik, „Kuulsuse narride” keskmes on meeste punt, kes soovib midagi ägedat leiutada, ja „Melchiori” kolmandas osas jätkub müstilise meesapteekri tõejaht. Naistele võimaldatakse kõrvalosi. Erikul on (tähelepanematu) ema, (surnud) tädi ja (sündmusi käivitava funktsiooniga) sõbranna. Ühel narridest on (sündmusi käivitava funktsiooniga) silmarõõm. Melchioril on (sündmusi käivitava funktsiooniga) naine. Kui heita pilk pressimaterjali lisatud filmikaadritele, leiame piltidelt kokku 20 meest ja 3 naist.
Dokimaastikul on asjad õnneks veidi paremini. Septembri lõpus esilinastub Sandra Jõgeva portreefilm kunstnikust ja aktivistist Mare Trallast pealkirjaga „Mare Tralla saladus”. Samuti ootan väga oktoobri keskel esilinastuvat Maria Fausti isiksust ja loomingulist protsessi tutvustavat „Machina Fausti” (režissöör Kaupo Kruusiauk). Sügisel saab näha ka Marianne Kõrveri teost „Väljasõit rohelisse”, mis kutsub vaataja kaasa kunstnik Hanna Samosoniga, kes kaheksa päevaga Rail Balticu trassikoridori läbi käis.
Dokumentaale on enamasti odavam teha kui mängufilme. Sellest johtub ka mängufilmide teemaderingi, vormelite ja tegelaskujude teatav konservatiivsus võrreldes dokkidega. Naise mängufilmi keskmes kujutamine tundub liiga riskantne. Mis sest, et Sundance’i filmifestivali võitis Nikyatu Jusu film „Lapsehoidja”, Amsterdami filmifestivali Paz Encina film „EAMI”, Berliini filmifestivali Kuldse Karu sai Carla Simóni film „Alcarráz” ja Veneetsias anti Kuldne Lõvi Laura Poitrase dokumentaalfilmile kunstnikust ja aktivistist Nan Goldinist – kinokülastajatele, eriti Eestis, ei pruugi naiste lood piisavalt korda minna, et investeering tasa teha. Ja siis pannaksegi enamik energiast ja rahast meeste lugude jutustamisse. Seda, kui loomulikuna tajutakse huvi meeste elude vastu, illustreerib markantselt küsimus, mille Eesti Filmi Instituudi dokumentaalfilmide ekspert Filipp Kruusvall otsustas „Machina Fausti” režissööri käest ainsana küsida: „On huvitav, et võimsast naisest on filmi teinud meesrežissöör. Kuidas te ise seda kommenteeriksite?” Ühelt poolt vist märkimisväärne küll. Teisalt pisendab küsimuse uskumatu toon nii Fausti võimsust kui ka Kruusiaugu huvi.
Nagu filmifestivalidel auhindu noppivad teosed illustreerivad, kutsub järjekordne meeshinge lahkav draama globaalsel skaalal tõenäoliselt esile pigem haigutusi kui ahhetusi. Neid on saanud jutustada aastakümneid. Taamal näeme aga dramaatilisi triumfide ja läbikukkumiste mägesid, mis vajuvad unustusehõlma, kui neid praegu kinni ei püüta. Miks mitte alustada Aleksandra Kollontai peadpööritavast elust ja vastuolulisest poliitilisest tegevusest? Tehase lapsehoius teiste lapsi valvava noore tüdruku repliik Kollontaile, kui too beebi surnukeha kohta küsis, võiks küll kinoklassikasse kuuluda: „Mõnikord nad päeval surevad. Tädi viib ta kell kuus ära.”[1]
[1] Porter, C. 2014. Alexandra Kollontai: A Biography. Updated Edition, lk 51–53.
