Juba pikalt nii klubi- kui ka etenduskunstiväljal muusikat loonud Kenn-Eerik Kannike ilmutas hiljaaegu oma esikplaadi „Computations”, kus need kaks poolust kokku sulavad.
Oled oma plaadi, mis koondab lugusid aastatest 2016–2022, tutvustuses öelnud, et lähedki aeg-ajalt vana materjali juurde tagasi ning vahel avaneb seal mõni uus võimalus, mida timmida ja muuta. Mille järgi sa otsustasid, mida võtta, mida jätta? Kuidas su looming su oskuste ja kiirel kursil tõttava maailma kontekstis ajahambaga suhestus?
Uut muusikat luues on teinekord tunne, et see on kõige parem asi, mille teinud olen. See on paisutatud eufooria, mis muidugi innustab rohkem looma, aga olen tundnud, et vahel tasub lood pausile panna ja mingi aja pärast nende juurde naasta. Kui lugu ei meeldi enam, ei pidanud see n-ö ajahambale vastu. Kui endiselt meeldib, siis seal tõenäoliselt on midagi väärtuslikku, sellegipoolest saab värske peaga korrektuure teha. Liigne timmimine on ka lõks, sest tekib tunne, et iga korraga läheb paremaks, aga millal on siis see õige hetk, kus loole punkt panna?
Sellel plaadil tulevad kokku klubikultuur ja etenduskunstid – mõlemad on maailmad, kus oled aktiivselt tegev. Mida sa kummastki siia plaadile panid? Mis on nende kokkupuutepunktid?
Etenduskunstides on teinekord tants päris läbiv, seega puutepunkte jagub, aga muusikalise energia muutumine on muidugi drastilisem. Klubis üldiselt energiat päris nulli ei lasta, rääkimata vaikusest. Mitmed ambientsemad osad pärinevadki etenduskunstide helikujundustest ja on albumil justkui liimiks lugude vahel. Soov oli, et plaat ei oleks ainult funktsionaalne DJ tööriist, vaid sobiks ka kodukuulajal algusest lõpuni läbi käia. Endale on viimasel ajal meeldima hakanud sellised väljalasked, mida on hea peale panna, kui sõbrad külas ja tahaks plaate kuulata, aga päris miksida ei viitsi, vaid pigem eelistaks juttu rääkida.
Endale üllatuseks avastasin plaadilt ka ühe vokaalidega loo „Heat”. Miskipärast olen kuulnud, et klubi ja vokaale ei taheta eriti kokku viia. Mis sa arvad, miks see nii on?
Eks seal ole ka tõde. Vokaal tõmbab palju tähelepanu. Kui kõik lood klubis oleksid vokaalidega, siis isiklikult väsiksin päris kiiresti ära ja tekiks tunne, et kogu aeg tahetakse sulle midagi öelda. Meel puhkab rohkem helimaastikke kuulates. Mõni üksik vokaaliga lugu mõjub aga teinekord värskendavalt. Võib-olla selleks ongi plaadil üks lugu ja sellest vast piisab ka.
Sa oled loonud oma helikunstnikukarjääri jooksul tõlgenduse ka Tšaikovski „Luikede järvest”. Kuidas selline klassika nüüdisaegse muusika tõlgendustele allub? Kas niivõrd suure teose uuesti raamistamine tekitab pinget või pigem inspireerib?
Ütleks, et allub hästi. Helijuppe saab noppida igast žanrist ja neid teises kontekstis kasutada. Sasha Pepeljajeviga koostöös olen tõlgendanud tänapäevases võtmes veel Stravinskit, kuid olen kasutanud ka Helena Tulve loomingut. Alguses on ikka segadus, et kuidas nüüd läheneda, aga uutest väljakutsetest tekkinud pinge mõjub pigem inspireerivalt, hoiab ärkvel ja võimaldab tegutseda väljaspool mugavustsooni. Mugavustsoonis inspiratsiooni oodates looksin tõenäoliselt vähem.
Mis on sinu jaoks hea klubimuusika ja etenduskunstidele loodud muusika tunnused?
Nii klubimuusika kui ka helikujunduse puhul on oluline tunda, mis täiustaks olustikku, jäädes samal ajal iseendale truuks. Samuti hindan julgust võtta õigel ajal riske ja ruumi nihestada, mis võib mõjuda meeliülendavalt või, vastupidi, läbi kukkuda. Viimast tuleb endale lubada, muidu jääme liiga turvaliseks. Aga kui mõelda täpsemalt tunnustele, siis meeldivad kõrva kikitama panev helidisain, orgaaniliselt liikuv arranžeering, maitsekas minimalism ja muidugi see, kui muusika tekitab katarsist – siis on selles kompotis midagi õigesti läinud ning eelnevad tunnused pole enam olulised.
Kuula lisaks Kenn-Eeriku SoundCloudist
