Lauri Koppeli isikunäitus „Unenägija veel magab” Rüki galeriis (20. jaanuar – 2. märts).
Rüki galeriis Viljandis on väljas graafik Lauri Koppeli ülevaatlik isikunäitus „Unenägija veel magab”, kus ta jätkab unenägude tõlkimist kunsti vormi ning laiendab nende tähendusvälju, küsides, kas see, mida ma näen, on ikka see, mis see päriselt on. Näitusel käsitletud teemaderingiga meenuvad mulle plakatid sõnumiga „Ärge uskuge tõde”, mis siin-seal Tartus Ujula 1a stuudiotes või Vallikraavi tänava vana Tartu Kunstimuuseumi kontoriruumides seinale olid kinnitatud. Loosung mõjus ergutava üleskutsena, mis õõnestas igapäevarutiini ja haakis lahti pealtnäha ilmselgest. Mõte tõde mitte uskuda tundus punk, kuid piisavalt abstraktne, et sellega reaalselt tegeleda.
Kuid tagasi Viljandisse. Lauri Koppel on näinud kõiki näitusel eksponeeritud töid oma unenägudes. Omavahelises vestluses ta kinnitab, et on väga hästi kursis nende käsitlemise ohtudega. Tõepoolest, keda huvitab, kuidas keegi tripib? Unenäod on elukogemuse fragmentaarsed sünteesid, millest on keeruline eraldada midagi lõplikku, defineeritavat. Seega, vähim, mida kunstnik teha saab, on leida unenägudest kujundeid, mis võiksid ka kedagi teist kõnetada, millel oleks potentsiaal luua ühendusi samas kultuuriruumis toimetajatega.
Pealispindsel vaatlusel loovad kitšlik stilisatsioon ja rõõmus värvivalik ohutu vaatamiskogemuse, kuid motiividesse süvenedes paljastuvad kunstniku sünged, provotseerivad ja poliitiliselt laetud teemad.
Kui vaadata näituse kogu komplekti, kuhu kuulub kombinatsioon vanematest ja uuematest töödest, siis pikapeale tekib kahtlus, et what you see, is n o t what you get. Pealispindsel vaatlusel loovad kitšlik stilisatsioon ja rõõmus värvivalik ohutu vaatamiskogemuse, kuid motiividesse süvenedes paljastuvad kunstniku sünged, provotseerivad ja poliitiliselt laetud teemad. Mitme töö taustal kumab nukker fataalsus – kohaliku materjalikultuuri ning keskkondlike maamärkide hääbumine ja deformeerumine millekski, mida oskab hinnata vaid mõni matkahimuline ajaloohuviline.
See Žiguli pole juhuslik
Kunstnik juhatab näituse sisse peene one-liner’iga – raami sisse asetatud roosa kardinaga, mis on tugev ja heas mõttes ärritav motiiv. Milline jultumus vaatajale mitte näidata, mis peitub kardina taga. See on töö tema eelmiselt näituselt „Demiurgi Tupperware” (2020), mis käsitles hääbuvat nõukogudeaegset suvilaarhitektuuri. Volangidega kangas, mida struktureerivad kardinasiinil olevad roostes metallhaagid, mis kriibivad pelgalt vaadates kõrvu (kes teab, see teab).
2023. aasta Vaal galerii kevadoksjonil märgatud ofsetlito „Mikk ja ähvardav loodus” (2021) on Rükis samuti väljas. See võlub oskusliku ruumidimensioonide kujutamisega – kaugeleulatuva perspektiiviga maastikuvaade, kus Žiguli sõidab mööda kitsast metsavaheteed. Mis saaks olla valesti? Nõukogudeaegne auto mõjub nostalgiliselt ning seeläbi lülitab välja kriitilise mõtlemise režiimi. Isegi kui midagi on ses tuttavlikku – see Žiguli pole juhuslik –, jõuab stseeni päritolu kohale alles siis, kui vaadata järgmist ofsetlitot pealkirjaga „Lihula rekonstruktsioon” (2023). Sellel on kujutatud küll täpselt sama loodusvaadet, kuid ilma autota – asemele on lisandunud tikkudest komponeeritud võrestik. Mis oli pealtnäha leebe maastikuvaade vana autoga, kasutab tegelikult tsitaati Eesti meediaruumist, kui 2020. aastal kajastati kahe hukkunu ja viie vigastatuga lõppenud šokeerivat sündmust Lihulas.
Nende kahe töö kaudu selgineb kunstniku motivatsioon – näidata meile kollektiivset visuaalmälu ning seda, kuidas eri kihistuste alt infot välja meelitada. Nagu kunstnik jahiks kõige meeldejäävamat kunstilist kujundit ja testiks meie peal eri variante, mis on siinse kultuuriruumi jaoks olulised.
Kunstniku motivatsioon on näidata meile kollektiivset visuaalmälu ning seda, kuidas eri kihistuste alt infot välja meelitada.
Liigume näitusesaalis edasi. Sarnaselt eelmise kaheosalise seeriaga (see näitus koosnebki kaheosalistest komplektidest) leiame graafilised lehed „Obsidiaan peegel” I ja II. Need kujutavad tumedal siseveekogul seilavaid avamerepurjekaid, mille kohal pulbitsevatest pilvedest tekib soov leida peidetud kujundeid. I juhatab sisse II – see, mis algul paistis veel aimatav, manifesteerib ennast teisel lehel. Pilved võtavad painajalikke moondunud inimnägude kujusid ning teades, et mõni neist nägudest on reaalselt eksisteerinud isiku portree, mis kuulub esimese maailmasõja tagajärjel vigastatud ja kirurgiliselt rekonstrueeritud mehele, saavutab idülliline vaade õõvastava meeleolu.
Arvan, et see ei olnud kohatäide, vaid näituse kontekstis päriselt tähenduslik, kui kunstnik otsustas rääkida avamiskõnes oma esimestest mälestustest seoses Viljandiga. Arvan, et sellega soovis ta osutada mälu-mälestuste-unenägude keerdkäikudele. Ühelt poolt käsitledes seda, kuidas sündmused realiseeruvad, kuid teisalt nende järelelu, nende suhtelisust ja tinglikku eksisteerimist nii igaühe peas eraldi kui ka koos ühisteadvuses. Nagu unenäo nägemine oleks mäletamise kullaproov.
* Tsitaat filmist „Siin me oleme!” (1978).
Marika Agu on kuraator ja arhivaar, töötab Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuses.
