Arvustus: Kuidas hüpata üle oma varju
Lugemisaeg 10 minJaak Tombergi uurimus aitab ulmekirjanduse vabastada stigmadest, mis seda on pikalt saatnud, paigutades teadusulme n-ö kirjanduse sisse, mitte tema äärealadele.
Jaak Tomberg „Kuidas täita soovi. Realism, teadusulme ja utoopiline kujutlusvõime”
Toimetaja Neeme Lopp, keeletoimetaja Piret Põldver
Tartu Ülikooli Kirjastus, 2023
308 lk
On üks iseäralik äng, mis võib tabada inimest ilmselt ükskõik millisel eluhetkel, kodus, tööl või bussipeatuses, tõenäolisemalt ehk aga lugedes või filmi vaadates. Sellel ängil näikse olevat suisa kaks tahku, millest ühe võiks lihtsustatult sõnastada tajumusena, et maailm on valmis saanud – struktuurilt üles ehitatud nõnda, et teiseneda saavad vaid mingisugused selle osad, mitte struktuur ise. Ängi teine tahk puudutab sellesama suletud süsteemi hoomamatust – arusaamist (ja selle arusaamise tajumuslikku läbielamist), et üksikisiku teadvus on võimetu tabama kõiki selle struktuuri osade omavahelisi seoseid, mõjusuundi ja jõujooni; järjest suurenev ligipääs kõikvõimalikule infole sealjuures pigem toidab kui kahandab hoomamatuse tunnet.
Jaak Tomberg on võtnud ette tänuväärse töö selle ängi selgemal määratlemisel ning sõnastanud tema esimese tahu juba oma monograafia „Kuidas täita soovi” sissejuhatuses: arendades edasi kultuurikriitik Mark Fisheri mõtet kapitalistliku süsteemi sellisest kõikevaldavusest, mis välistab isegi alternatiivi ettekujutamise, nimetab ta probleemina kokkuvõtvalt „oleviku struktuurset suletust” ning võtab ühtlasi (suletuse kiuste) ette teekonna utoopilise kujutluse võimaluste kaardistamisel, et näidata, millistel viisidel saab kunstiline väljamõeldis sellesse suletusse sekkuda (vt lk 17). Pika aja jooksul valminud ning hoolikalt läbikaalutud uurimus hõlmab sel teekonnal õige paljut, sealhulgas arutlusi realismi ja teadusulme ühisosa, utoopilise ja düstoopilise kujutus- ning kujutlusvõime ja seda kõike ümbritsevate ühiskondlike protsesside üle.
Uurimus hõlmab muu hulgas arutlusi realismi ja teadusulme ühisosa, utoopilise ja düstoopilise kujutus- ning kujutlusvõime ja seda kõike ümbritsevate ühiskondlike protsesside üle.
Tegelikkus ja kunstiline vorm
Esmalt võetakse vaatluse alla William Gibsoni „Sinise sipelga” triloogia, mille puhul kujuneb keskseks arutlusteemaks see, kuidas kõnealuste teoste poeetika võimaldab vaatamata tegelikkuse realistlikule kirjeldusele samalaadset võõritust, nagu see on omane teadusulmele. Sedalaadi võõritus tõukub nüüdiskultuuri tehnilisest küllastumusest, aga ka selle hoomamatusest tema paljususes (vt nt lk 68). Juba sissejuhatuses rõhutatud vajadust eristada teadusulmet futuroloogiast ning teadvustada, et teadusulme esmaseks funktsiooniks pole tulevikku (õigesti) ennustada, vaid pigem pakkuda võõritusmomenti, mis avab uusi vaatenurki olevikule (vt lk 28–29), ning nende vaatenurkade võimalusi valgustab sisendusjõuliselt teine peatükk, mis võtab põhjalikumalt vaatluse alla Stanley Kubricku filmi „2001: Kosmoseodüsseia” ja Stanisław Lemi romaani „Solaris” ning näitab, kuidas „võõras” saab jääda ka selgelt määratlemata. Üks väga oluline nüanss, mille Tomberg teises peatükis muu hulgas esile toob, on asjaolu, et võõrituse toimimine eeldab sellel esile tulla laskva maailma usutavust ning usutava kehtestamise võttestik hõlmab kirjelduslaadi, mida üldjuhul seostame realismiga, sealjuures tähendab veenmisvajadus, et teadusulme võib olla kirjelduse suhtes eriti nõudlik. Siit aimub ka, et ühena Tombergi uurimuse allhoovustest võiks näha ulmekirjanduse vabastamist stigmadest, mis seda on pikalt saatnud, ning teadusulme paigutamist n-ö kirjanduse sisse, mitte tema äärealadele.
Kolmas peatükk pakub ülevaadet utoopia mõiste ja kirjandusliku utoopilise kujutluse ajaloost ning teisenemisest alates varauusaegsetest utoopiatest kuni 20. sajandi kriitiliste utoopiate ja düstoopiateni, sealjuures tõstab Tomberg mitme näite varal esile, et ka düstoopiline kujutlus saab kätkeda endas utoopilist potentsiaali. Neljas ja viies peatükk liiguvad kumbki omal viisil realismi võimaluste ja avaldumisviiside radadel, vaadeldes esmalt HBO telesarja „Võrgustik” („The Wire”) struktuuri ning võttes seejärel viimases peatükis teemaks kliimakriisi (realistliku) kujutamise võimalused, analüüsides põhjalikumalt Kim Stanley Robinsoni „Pealinnateaduse” („Science in the Capital”) triloogiat. Nende näidete varal jõuab Tomberg tõdemuseni, et kui ka täielikult teistsuguse maailma, utoopia kui „hea mitte-koha” kujutlemine võib praegu keerukaks osutuda, on teatav utoopiline laeng vähemasti kahes kõnealuses teoses täheldatav, ning määratleb seda „utoopilise realismina”, mis väljendub ennekõike kogukondlikes katsetes muutuseni jõuda ning seda mitte institutsionaalse süsteemi toel, vaid pigem selle kiuste.
Tomberg rõhutab, et võõrituse toimimine eeldab sellel esile tulla laskva maailma usutavust ning usutava kehtestamise võttestik hõlmab kirjelduslaadi, mida üldjuhul seostame realismiga.
Kokkuvõttes tundub Tombergi arutluses põhjalikumalt käsitletud näidete põhjal, et pidevalt käest libiseva tegelikkuse, nagu ka (utoopilise) teistsuguse kui millegi tabamatu kunstilise tabamise puhul saab üha olulisemaks see, mis toimub mitte kirjeldatava, vaid kirjelduslaadi – poeetika ja struktuuri – vallas. Hoomamatu ei pruugi saada küll päriselt hoomatavaks või miski täiesti teistsugune selget kuju võtta, kuid – nagu Tomberg märgib realismi kui kujutuslaadi puhul – oluline on vormi või laadi võimaldavus (lk 213) ning nagu ta pisut hiljem „Võrgustiku” analüüsi ajel järeldab: „Ning viimaks kinnitab „Võrgustik” mõtet, et kunsti kui niisuguse utoopiline potentsiaal ei seisne mitte niivõrd mõne tulevase sotsiaalmajandusliku korra võimalikult täielikus visandamises, vaid olemasoleva ühiskondliku korra kivistunud ja enesestmõistetavaks peetud hegemooniate egalitaarses lahti liigendamises ja ümber korrastamises, mida saab teha üksnes kujutamistasandile sisse viidud vaatepunktinihke kaudu.” (lk 230) See mõte haakub sama alapeatüki alguses ameerika kirjanduskriitiku Caroline Levine’i seisukohtadest tuletatuga, mille võiks kokku võtta umbes nõnda, et levinud vaatele, mille kohaselt kirjandus ise on tegelikkuse suhtes teisejärguline kihistus, vastandub arusaam kirjanduslikust vormist kui tegelikkuse ühest kujundajast (vt lk 211–214).
Sümpaatne vestluskaaslane
Tombergi arutluskäigud ja teoste lähivaatlused paigutuvad mitmesuguste kirjandus- ja kultuuriteoreetiliste ning poliitfilosoofiliste käsitluste taustale, mille põhjalikum kaardistamine ei ole siinkohal mõeldav ning mis oma mitmekesisuses annavad lugejale ka võimaluse üht või teist konteksti rohkem rõhutatult mõtestada. See raamat on ühtlasi äärmiselt sümpaatne vestluskaaslane – kasutan siin sõna „vestluskaaslane” otsesemas tähenduses, kui seda teksti puhul tavapäraselt võiks mõista, kuna üldjuhul liigub Tomberg oma arutluses edasi nõnda, et lugejal on võimalik kõhelda, kahelda, esitada küsimusi või igatseda täpsustuste järele, ning enam-vähem siis, kui need kõhklused või küsimused sõnastatud saavad, jõuab nendeni ka autor. Niisugust heas mõttes etteaimatavust, ajapikku tekkivat kindlust, et kui kuskil tahaks hüüatada „aga X”, siis üsna peatselt autor tolle X-i juurde ka jõuab, ei kohta teaduskirjanduses sugugi nii tihti, kui võiks.
Tomberg liigub oma arutluses edasi nõnda, et lugejal on võimalik igatseda täpsustuste järele, ning enam-vähem siis, kui kõhklused või küsimused sõnastatud saavad, jõuab nendeni ka autor.
Tekst on sealjuures tihe, paljude taustaselgituste, täpsustuste ja kõrvalepõigetega, rääkimata rohketest joonealustest lisamärkustest ning osundustest asjakohastele uurimustele, nagu ühele põhjalikule teaduslikule käsitlusele kohane. Kui millestki puudust tunda, siis ehk mingisugusest selgemast ajalis-ruumilisest koordinaatteljest, millele arutluskäigu eri osi paigutada: mõne üldistuse puhul jääb painama küsimus, kas või kuivõrd mängib järeldustes rolli asjaolu, et suur osa nii kirjanduslikest näidetest kui ka teoreetilistest käsitlustest on pärit Põhja-Ameerika kultuuriruumist, samuti tekitab mõnel pool segadust see, mida peetakse silmas sõnade „praegu” või „nüüdisajal” all. Muus plaanis on kontekst enam kui ammendav ning puhuti tundub, et lisaks tugevale nüansseeritusele, mida võimaldab taustade põhjalik ja tähelepanelik eritlus, tekib ka teatav liiasus, argumentatsiooni üleküllus ka seal, kus veenmiseks piisaks vähemastki; iseäranis torkab see silma esimeses peatükis. Samamoodi mõjuvad mõnel pool liigsena varasemate mõttekäikude kokkuvõtted ja olulisima ülekordamised. Samas teenivad kordamised tihti kompositsioonilisi eesmärke ja on sellisena sujuva jälgimise jaoks möödapääsmatud, mõnel pool on näha sedagi, kuidas mõttestruktuuri keerukus ise tingib vajaduse asja tuuma üha uutel taustadel üle ja ümber sõnastada, jõudes nõnda suurema selguseni.
Viimati öeldu taustal tuleb ent paraku jutuks võtta ka selle raamatu üks suurimaid nõrkusi: font, õigemini selle suurus, ja reasamm. Mõttetiheda teksti puhul võib selle visuaalne kokkusurutus hakata üpris kiiresti lugejat kurnama ning teravdatud tähelepanu, mida kaasamõtlemine nõuab, on raske hoida. Tasakaalustavalt võib muidugi nentida, et ehk olen sellest puudusest omal kombel võitnudki – asjaolu, et lugema asumine eeldas iga kord kõigepealt lisavalgustite süsteemi ülesseadmist (sh juhtmevaba LED-lambi aku laadimine), pakkus omal veidral moel täiesti teemakohast lisamõõdet, seades lugemiskogemuse tavapärasest selgemalt teksti ja tegelikkuse pingevälja. Nii mõnigi dialoog tekstiga saanuks ehk aga kujuneda põhjalikumaks, kui sellesse poleks sekkunud tegelikkus tühjeneva aku kujul.
Lisaks tugevale nüansseeritusele, mida võimaldab taustade põhjalik ja tähelepanelik eritlus, tekib puhuti ka teatav liiasus, argumentatsiooni üleküllus ka seal, kus veenmiseks piisaks vähemastki.
Kui mitte silmale, siis vähemasti vaimule pakuvad mõned alapeatükid siiski ka hingetõmbeaega – andmata küll järele mõttetiheduses, kuid mõnevõrra kultuuriteoreetilises tulevärgis, pakuvad teoste lähivaatlused omamoodi värskendust. Tomberg on suurepärane (ümber)jutustaja, kombineerides käsitletavate teoste sisuliste dominantide vahendamist ja poeetilist analüüsi vilunud kirjandusuurija elegantsiga, ning ehkki raamat on stiililiselt võrdlemisi ühtlane, aimub neist teosekesksetest tekstikohtadest justnagu mingit keelelist vabanemisenergiat.
Paratamatu seespoolsus
Tõsi, rohkem üldistavad mõttekonstruktsioonid ning neid saatev teaduslooline pagas, eriti aga ühiskonnateoreetilised arutlused kipuvadki olema tundlikumad, seda nii väljendusviisi kui ka väljendatava seisukohalt. Nõnda on ka üsna loomulik, et küsimused, mis uurimuse nüansirikkusele vaatamata pisut painama jäävad, puudutavad ennekõike ühiskondlikke üldistusi. Üks neist haakub kõhklusega, mille sõnastab Tõnis Kahu, kes, arvustades kõnealust raamatut Vikerkaares, viitab neljandas peatükis kirjeldatud kollektiivsetele initsiatiividele sarjas „Võrgustik” ning nendib, et tema „umbusk lähtub mitte selliste ürituste edukusest ega edutusest, vaid küsimusest, mil moel süsteem ise taolistest initsiatiividest toitub”[1]. Samalaadne umbusk tabas mind neljanda peatüki esimeses alapeatükis, kus juttu on protestiliikumisest Occupy Wall Street kui dünaamilise utopismi näitest (vt lk 204–205). On teisigi, mis hõlmavad muu hulgas juba eespool jutuks tulnud Ameerika-kesksust ja võimalikke võrdlusmomente Ida-Euroopa totalitarismijärgse ühiskonnaga, ennekõike küsimuse kontekstis, kas kapitalistliku totaalsuse kogemus on nendes ühiskondades nüüdseks ühtlustunud, ja kui mitte, siis kas sellel erinevusel võiks olla ka mingisugust mõju utoopilise unistamise viisidele jne.
Tomberg on suurepärane (ümber)jutustaja, kombineerides käsitletavate teoste sisuliste dominantide vahendamist ja poeetilist analüüsi vilunud kirjandusuurija elegantsiga.
On aga üsna selge, et kõike kõnealune uurimus haarata ei saagi, ning on loomulik, et nii nagu põgeneb hoomatavuse ja ka kujutlusvõimelise teisendamise eest meie praegune tegelikkus, ei suuda kõike kinni püüda ka teaduslik käsitlus, mis on sellesama tegelikkusega raamistatud. Kõigi seoste selginemine on võimalik üksnes seosevõrku väljastpoolt vaadates ning oma paratamatus seespoolsuses jääb igaühe püüd seda seespoolsust ennast täielikult hoomata katseks hüpata üle oma varju. Põhjaliku tööga nüansside tabamisel ning raamatu lõpus väljendatud usuga utoopilise unistamise võimalikkusesse veenab Tomberg aga, et need katsed on äärmiselt vajalikud, sest alternatiiv oleks jääda varjuga tõtt vaatama, kuni valgus kustub.
Marja Unt on erialase ettevalmistusega hobiarvustaja.