Valge Tüdruku absurdipoplik looming ironiseerib kaudselt peavoolumuusika üle.
★★★☆☆
Internetikultuurile omane postironiseeriv liikumine muusikas on nihkumas rikkalikuma stiilivaliku poole. Valge Tüdruku debüütalbum „EMO G” meenutab viietunnist doomscroll’imist, mille käigus kohtab küll mõnda üllatavalt kvaliteetset ja sisukat lugu, kuid domineerima jääb nauditavalt ja tabavalt tobe materjal. DJ Tameili voodikrigin, Cardi B „WAPi” sämpel, koomiliselt ülepaisutatud ja klišeelikud 808 hat’id – kõik see panustab plaadi jaburasse kõlasse ja mitmekesisusse.
Oma normivastasuses ja kontrastsuses on taoline absurdipoplik looming kui omaette trendikas liikumine, mis ironiseerib kaudselt peavoolumuusika üle. Valge Tüdruku puhul on seda tunda igas loos ning kõigis aspektides, kus muusikastiili kõla ja struktuur mässamist soodustavad, olgu need siis süntesaatorid, trummid või hoopis ad-lib’id. Valge Tüdruk vahetab käike emo punk’ilt house’i-biidile, techno’lt jump-up dnb’le ja hardstyle’ile ning 2017. aasta SoundCloudi räpi kõlale. Graafilised kirjeldused, totrad papsinalja tasemel sõnamängud, vürtsikad seisukohad, eneseiroonia ja kohati ülirõõmus biit ainult kannustavad kurioosset võbinat. Kuigi plaadil leidub ka mõndagi hingelähedast ja sügavat, mattub see osa paksu irooniakihi alla ja jätab mulje, et tegemist on ebaõnnestunud naljaga.
Väärib kindlasti kuulamist, kui naudingut pakuvad GFOTY, Cowgirl Clue ja Club Eat või kui on soov panna enda muusikamaitse proovile. Miski, mille üle arutleda sõpradega suitsuruumis istudes, või hoopis plaat, mis võib ladustuda oma stiilide mitmekesisuse ja laulusõnade julge toorusega kohaliku klubikultuuri varamusse.
