Luua või jagada? Iseend promoda või mitte promoda? Vaatemängulisus või humble mull? Instagram või TikTok?

Paiguti tundub kogu sotsiaalmeedia olevat muutunud üsnagi sirgjooneliseks reklaamitandriks – kuidas aga suhtuvad loomeinimesed, artistid jt survesse iseenda töid ja tegemisi pidevalt pildil hoida? Või kas see on surve, kui seda saab teha ka rõõmuga ja orgaaniliselt? Skaala teises otsas paiknevad kultuurisfääri asukad, kes platvormidest kogu täiega eemale hoiavad (või teeksid seda, kui see nende töös võimalik oleks).

Igavene Insta-tüdruk Elina Masing

Võib üsna kindlalt väita, et Instagrami tulek on aidanud kaasa artisti ja publiku vahelise neljanda seina lõhkumisele – kuigi kohati on see näiline, on artistide isiklikel kontodel lubatud rohkem kaootilisust ja vabadust ning antud copywriter’ite sõrmedele puhkust, sest nagu galeriis aknalauale jäetud kohvitopsiga, on ka sotsiaalmeedia võimuses suvaliselt pannile lajatatud munast kunst teha. Olme ja oma tööde vahelisel õhkõrnal piiril toimetab ka Elina Masing, artistinimega Valge Tüdruk, kes tegutseb nii muusiku, näitleja kui ka etenduskunstnikuna. Kõige kodusemalt tunneb ta end Instagramis, kus ta oma tegemisi regulaarselt jagab (kuigi hiljuti proffidelt saadud tagasiside põhjal mitte piisavalt). Kuskil kaugel lohiseb Facebook ja alles äsja müüs ta hinge TikTokile, et promoda oma mais ilmuvat albumit „EMO G”. „Insta-life tundub mulle loomulik, Faseka ja TikToki haldamisega kaasneb rõve pinge. Üldiselt käib mu sees sotsiaalmeediaga seoses pidev võitlus: Valge Tüdruk vs. Elina ehk teisisõnu pliisida ja olla vaatemänguline vs. eksisteerida oma humble’is mullis,” sõnab ta. Instagramis lubab ta endal kombineerida vaba käega eri valdkondi, „olulist ja sitta”.

„Sotsiaalmeedias on kõik võrdsed ning tähelepanu oleneb vaid enda kontseptsioonist.”

Elina Masing

Elina on aga hakanud end sotsiaalmeedia vallas rohkem harima: proovib vältida ülejagamist, vaatab postitamiseks sobivaid kellaaegu ning sihib selget sõnumit. Märtsi alguses oli tal Burger Boxis väike hängimisüritus, mille järel küsisid paljud, kas albumi esitluskontsert on juba ära olnud. „Infokülluses on lihtne ära kaduda või jälgijaid segadusse ajada.”

Sotsiaalmeediat peab ta muu meediaga võrreldes siiski tõhusamaks, sest viimase puhul on konkurents suur, staare palju ning sellele ei saa kunagi loota. „Sotsiaalmeedias on kõik võrdsed ning tähelepanu oleneb vaid enda kontseptsioonist, ideedest ja panusest. Tagasiside on üsna kiire, vahetu ja moodustab suure osa minu maailmast.” Elina võtab siiski meeleldi kuulda, mida edukad meediainimesed talle ütlevad, ning püüab aktsepteerida, et kui end ise pildil ei hoia, pole su kunsti kellegi jaoks olemas, rääkimata koostöödest, projektidest ja tasust.

Persona-kuraator Jette Loona Hermanis 

Etenduskunstniku, koreograafi ja modelli Jette Loona Hermanise Instagrami kontolt @hexarlequinette, mida jälgib artikli kirjutamise ajal 3608 kasutajat, vaatab Jette kehastuses vastu kümneid karaktereid, peamiselt etendustest ja modellitöödest: kiilakas amfiibinimene, mullase suuga nõiatar, „Hellraiseri” Pinheadi pruut. Sekka loodust, videoid etendustest, peegliselfisid ja argipäeva, mis isegi oma näilises juhuslikkuses ülejäänud esteetikasse sulandub.

Jette jaoks on sotsiaalmeedia peamine ja kõige tulemuslikum koht enda „kui semifiktiivse või vähemalt tugevalt kureeritud persona kuvamiseks”, kus oma kunstiprojektide vastu huvi tekitada ja infot levitada. Ta ütleb, et kuigi tema Instagrami käekiri käib käsikäes teatavate internetitrendidega, on ta üldjuhul jäänud truuks melanhoolsele, pisut erootilisele ja tumedalt naiselikule laadile, mis võib nii ekraani kui ka live-etenduskunsti kaudu kalgilt ja tõsiselt mõjuda. Päriselus peab ta end pigem paheliselt lustakaks ja nõdrameelseks ning mitte nii vaoshoituks, kui esmapilgul võib tunduda. Mingit erilist strateegiat enda tööde promomiseks Jettel pole ning vaeva asemel on see talle pigem meelelahutus. Küll aga postitab ta tükk aega enne etenduste toimumist stuudioprotsessi tiisereid ja kuritarvitab enda sõnul thirst trap’i kontseptsiooni, et tähelepanu tõmmata ning seejärel koos asukohtade ja kuupäevadega juba ametlikumat infot jagada.

„On kurvastav, et eestlased, aga ka teised, ei kipu eriti komplimente tegema ega ka näkku kritiseerima.”

Jette Loona Hermanis

Instagrami kaudu on Jette saanud tuttavatelt ja võõrastelt nii nõu kui ka tagasisidet, mida on alati meeldiv arvesse võtta. Samuti hindab ta seda, kui tema etendusi Instagrami story’des jagatakse ning teda tag’itakse – nii jõuab toimunu ka väljapoole tavapärast mulli ja ta saab ise materjali edasi levitada. Jette nendib siiski, et tema näiliselt „külma ja cunty” olemuse tõttu ei olda altid talle lähenema või oma arvamust avaldama. „Üleüldiselt on kurvastav, et eestlased, aga ka teised, ei kipu eriti komplimente tegema ega ka näkku kritiseerima. Kas või tänaval kellegi huvitavat olemust täheldada ja talle üks meelitus öelda on tegelikult nii suur kingitus.”

Ühismeedia kummitus Elle Viies

Kui ta ei tegeleks etenduskunstidega, ei oleks teda ka ühismeedias. Nooremana postitas Elle Instagrami kergekäelisemalt, nüüd ta mõõdab üheksa korda, siis võib-olla lõikab ja… võimalik, et kustutab siiski postituse hiljem ära. Isiklikku ta enam platvormidele ei pane ega mõista liialt ka teisi, kes seda teevad. Pigem ongi tema teadlikuks suunaks enda töö promomine ja ta üritab kasutada Insta kontot arhiivina. Elle meelest on selles midagi romantilist ja müstilist, kui inimesed suudavad luua varjus ega kihele tehtut jagama. Ideaalne oleks, kui saaks olla keegi, kes loob, aga ei pea end reklaamima… Nii on aga üsna ebatõenäoline, et keegi sind märkab. 

Elle sõnul on sotsmeedia olemasolu tema põlvkonna jaoks iseenesestmõistetav, keegi näiteks ei mõtle, miks Mart Kangrol Instagrami pole. Kui temavanustel ühismeedia kontosid pole, mõjub see statement’ina. Ei saa aga öelda, et ta Instagrami armastaks, vastupidi, tihtipeale tundub see talle tarbetu. Postitamine on pigem kui enda eksistentsi meeldetuletamine, aga Elle ei usu, et looming niimoodi uute inimesteni jõuab.

„Ja siis ma mõtlen, miks mina seda trikki ei oska? Miks mina nii tugev ei ole?”

Elle Viies

Instagramis veedab ta umbes viisteist minutit päevas ja tarbitav sisu on tema jaoks koormav. Kergem on ahmida sisse suvalist infot inimeste kohta, keda ei tunne: „Pigem vaatan, kuidas keegi puhastab vaipa, mõnikord tuleb kokandusvideoid ette.” Umbes viis protsenti leidub seal ka kulda, millesse on hiljem võimalik süveneda. Tantsuvideoid ta küll vahepeal sirvis, ent kipitama võib hakata iseeneslik võrdlemine: „Ja siis ma mõtlen, miks mina seda trikki ei oska? Miks mina nii tugev ei ole?” 

Kuigi Elle ütleb, et ta koreograafial oleks potentsiaali olla fotogeeniline, tundub selle kaudu loomingule läheneda „öka”. Etenduskunstnikuna on ta publiku ees küll usalduslikus olekus, aga sotsiaalmeedias tekib error, et võõrad inimesed näevad teda. Just dissonants teda ühismeedias pidevalt valdabki. „Üldse ei taha, aga peaks!” mõtleb ta sageli.

Privaatsus- ja analoogiusku Kris Lemsalu

Hiljuti esilinastus Tartu Kunstimuuseumis Kris Lemsalu kunstnikufilm „Vana klaver”, kus kandva rolli pidi tegema esialgu karakter nimega Donatella Privada, kelle ülesanne oli privaatsust kaitsta. Kris pole kunagi sotsiaalmeedia või sarnaste esitlusplatvormide kasutaja olnud ja sellel on peamiselt üks põhjus: ettevaatlikkus. Ta armastab tohutult ekraane, näiteks vaatab ta Eestis viibides lõõgastumiseks televiisorit. Samas on Kris veendunud, et sotsiaalmeedia imeks ta jäneseurgu, kust ta enam välja ei saaks. „Ma oleks dopamiinisõltlane, see hit, mille sealt saab, on nii tõhus ja kaval, sest see on sarnaselt kasiinodega üles ehitatud süsteem.”

Kusjuures, tema kodulehte häkiti millalgi sisse ja sinna pandigi tööle erootiline virtuaalkasiino! „Olen otsustanud eemale hoida vaimse tervise ja privaatsuse nimel,” kommenteerib Kris oma valikuid laiemalt. Ta tunnistab muidugi, et tema karjäär võiks olla enesepromo gaasipedaali vajutades teistsugune, ilmselt oleks pakkumisi, mida praegu ei tule. Võib-olla jookseks mingi stilisti või muu riidebisnisi liin, äkki ta istuks näiteks Bahamal ja teeks Lady Gagale stilistikat, spekuleerib ta lõbusalt.

Kris Lemsalu arvates on sotsiaalmeedia nagu Relax FM, kus igasugusest originaalmuusikast on tehtud liftimuusikakaverid, millest on elu välja imetud.

Kris tahab ise otsustada, millal ta on nähtav ja millal mitte. Ta oli pikka aega nuputelefoniinimene ja pilte teeb siiamaani analoogkaameraga, analoogi aeglus sobib tema enda aeglase tempoga. Lisaks sellele on talle oluline inimestel külas käia, kogukonnatunne; see, kuidas tutvutakse ja kuidas inimesi omavahel kokku viia. Ta arvab, et kui ta ekraanil kogu aeg sõpru näeks, siis võib-olla tal ei tekiks nende järele isegi igatsust. Kunstnikuna võib samas karta, et kindel kohalolu sotsiaalmeedias paneks teda rohkem moetrendidega kaasa lainetama – praegu tuftin vaipu, siis panen klaasi ja keraamikat kokku jne. Platvormide algoritmi sulandumine varastaks oma kunstnikutee ära. Üks galerii pakkus kunagi, et nad võiksid ise autonoomselt tema kontot hallata, aga Krisile see ei sobi, sest ta tunneb, et on oma kunstiga üks ja see oleks elutu professionaalsus. Ta leiab, et sotsiaalmeedia on nagu Relax FM, kus igasugusest originaalmuusikast on tehtud liftimuusikakaverid, millest on elu välja imetud. Seda võib nautida, aga pikas perspektiivis suretab see ära.

Esilehe visuaali autorid: Johanna Reinvald ja Diandra Rebase, modell: Johann Georg Reinvald