Goresoerdi uue albumi produktsioon lajatab kui välk selgest taevast.

★★★★☆

Metal on žanr, kus on väga kerge muutuda üksluiseks, milles on olnud minu silmis varasemate albumitega süüdi ka Goresoerd. „Inkvisiitoriga” tehtud vigade parandus on aga niivõrd suur, et enne kuulamist soovitan kõigil unustada, mida te varem neist arvanud olete. See, millise terviku „Inkvisiitor” moodustab ning kuivõrd maailmatasemel produktsioon Eestis(!) valminud metal-albumil saab olla, mõjub kui välk selgest taevast.

Goresoerdi värskeim liige Laur Lindmäe tundub olevat salarelv selle võimsa arengu taga – lisaks oma rollile muusikuna on ta seadnud end sisse ka produtsendina, tuues mängu rohkem sümfoonilisi elemente, süntesaatoreid ja pidevat eksperimenteerimist kitarrisaundide ning vokaalstiilidega. Eero Soomere teeb siin albumil nii palju erinevaid hääli, et raske on uskuda, et see kõik tema suust välja tuleb. Aga tuleb! Kuigi Eero on olnud alati väga hea vokalist, ütleb kõhutunne, et just produtsent on seekord push’inud kõikide liikmete tugevad küljed uuele levelile, kannustades nende enesekindlust, võimekust ning julgust katsetada. Küll pole kõik katsetused minu meelest õnnestunud, näiteks loo „Lõpp” lõpuvokaalid, mis kostaksid nagu läbi nõukaaegse telefoni, või siis jõuga enamikusse lugudesse surutud kidrasoolod.

Samuti ei tohiks kellelegi jääda tundmatuks Erkki-Siim Kalbuse nimi – Eesti üks parimaid metal-trummareid, kelle mäng on vaieldamatult üks „Inkvisiitori” tugevaimaid külgi. 

Ja just siis, kui album on jõudnud punkti, kus vähem kogenud ansamblid hakkaksid laduma lõppu filler’eid või B-pooli, suudab bänd kombineerida „Surmatantsuga” ühte loosse kõik albumi jooksul kogetud elemendid: agressiivne, aga catchy, kiire, kuid hea gruuviga, dissonantne, kuid ka meloodiline. Goresoerd pole mingi suvaline kari karvaseid, kes tahavad endast välja lasta mingit mõttetut valju müra – nad on artistid suure A-ga.