Eesti Muusikaauhindadel aasta rokkalbumi võitjaks kroonitud Bedwettersi uuel kauamängival rokiga suurt pistmist pole.

★★☆☆☆

„It Is What It Is” on vaid kunagise Bedwettersi vari, kuid olgem ausad – comeback’i puhul pole oluline mitte see, mis välja antakse, vaid kuidas seda turundatakse. Kogu tagasitulek on olnud peensusteni läbi mõeldud, alustades väga targalt valitud koostöödest ning lõpetades tugeva konkureerimisega Eesti Laulul. Muusika mõttes siin aga kahjuks pikka pidu pole. 

Ütlen keerutamata välja: see, et Bedwetters kuulutati tänavu EMA galal aasta rokkalbumi võitjaks, on täielik vargus. Kõik, kes mängisid selle auhinna jagamises osa, küsin teilt siiralt: kas te ei suuda näha, kui vähe sellel albumil rokiga pistmist on? 

See plaat on täielik bitch slap kõigile, kes 17 aastat tagasi bändi toetajad olid. Kuigi muutus on osa iga ansambli eduloost, on Bedwettersi puhul ilmselge, et uus suund on tingitud sellest, mis praegu müüb, olgu see EDM, DnB või Sky Plusi esikümnepopp. Kas Bedwetters tegi ka oma hiilgeajal poppunki vaid põhjusel, et see oli in? Oeh, ei tahaks uskuda.

Sellegipoolest oleks liiga karm öelda, et „It Is What It Is” on otsast lõpuni halb – need hetked, kui bänd läheb oma rokijuurtega kindla peale välja, saab lugeda õnnestunuks. On isegi hämmastav, kuidas „Monsters” ülejäänud albumist peajagu üle on. 

Negatiivselt paistab silma „End of the World”, mis kõlab, nagu Joosep Järvesaar oleks kleepinud Cartooni loo keskele stock’ist rokirefrääni ja arvanud, et sellega petab rahva ära küll. Viimaseks looks „Chasing Dragons” polegi Bedwettersist midagi alles jäänud, see kõlab konkreetselt nagu B-kategooria Cartooni lugu.

Jah, Bedwetters, „juu meid it”, kuid kas see oli seda väärt? Inimestelt on röövitud võimalus mäletada Bedwettersit kui bändi, kes oli suurem kui elu, bändi, kelle Snoop Dogg kuulutas MTV otse-eetris Euroopa parimaks uueks koosluseks, bändi, kes sõna otseses mõttes vallutas Eesti. See staatus kaotati turunduse järgi haiseva rokimõjutustega popmussi nimel.