Kanuti Gildi SAALis esietendub 8. oktoobril luuletaja-tantsukunstniku-kriitiku Sveta Grigorjeva lavastatud ja tantsitud „SÜTITAJAD”, kus supermanifesteeritakse paremat maailma, mis ei saa realiseeruda ilma põhjaliku allakäiguta!
Su värskeimas luulekogus „Frankenstein” (2023) seisavad read: „kas nõrkus on äkki uus tugevus uus / vastupanuvorm”. Mulle tundub, et käsitled seda teemat ka „SÜTITAJATES”. Küsin sissejuhatuseks, kuidas muuta nõrkus soft power’iks?
Hee, aga vat see ei ole üldse „SÜTITAJATE” teema! Kui tahta siduda lavastust kuidagi koguga „Frankenstein”, siis tegelen sealgi muu hulgas keha ja kehalisuse laiendamist puudutavaga: meelte ümberkorraldamine, keha pikendamine proteesidega, erootilise ja erogeensete tsoonide ümbermudimine, elutu ja elusa looduse üheks sidumine…
Aga kui vastata küsimusele, kuidas muuta nõrkus soft power’iks, siis vast ikka mõtestades nõrkust kui võimalust olla avatud olukordadele ja minale, kes ei pea kogu aeg võitma ja tugev olema – see ongi power. Midagi toredat on ka selles, kui koos nõrk olla. Kuigi tihtipeale saab inimene sõprade või kollektiivi (representatsiooni ja kuulumise) kaudu justkui tugevuse ja selgema vormi, siis samavõrd eksisteeritakse ju koos ka „nõrkuses” ja nõrkuse kaudu, eelkõige üksteist piiritult usaldades haavatav olemises. Midagi sellist ehk? Sõpruse power’ist on ühiskonnal laiemalt üldse palju õppida!
Me kutsume end lavastuses „kollektiivseks kapitalismi värdvormiks” ning meid sütitas küsimus, kuidas töötada kapitalismi vastu, kasutades kapitalismi enda nõkse ja võtteid.
Oled Kanutis nii lavastaja kui ka dramaturg, sinuga koos on laval sütitajad Siim Tõniste, Üüve-Lydia Toompere, Katrin Kreutzberg, Alissija-Elisabet Jevtjukova, Johhan Rosenberg ja Dracaena. Nimetasite lavastuse ka rändtsirkuseks, allakäigu kiirendajaks. Mis teemade ja nähtustega olete tegelenud proovisaalis? Mis jõuab lavalaudadele?
Üks keskne teema lavastuses on õnne, rõõmu ja positiivsuse mõtestamine, eelkõige neoliberaalse maailma tihti evitud mõtlemist „õnn on sinu enda teha” problematiseerides. Lugesime selleks ka mitmeid tekste, nagu Sara Ahmedi „The Promise of Happiness”, Carla Bergmani ja Nick Montgomery „Joyful Militancy: Building Thriving Resistance in Toxic Times”, Vinciane Despreti „Our Emotional Makeup”[1]. Proovime jõuda lavastusega lõpuks ikkagi väljaspool toksilise positiivsuse raami toimiva kollektiivse rõõmu kontseptsioonini.
Seekord töötasin rohkem ka fiktsionaalse maailma loomise ja hüperreaalsuse mõistega. Viimasel ajal on mind innustanud feministlikud ulmekirjanikud, eriti Marge Piercy ja Ursula Le Guin. Ulmestsenaariumide kaudu kommenteerivad nad ju tegelikult päriselu ja n-ö tegelikkust ning see toimib tihti parasjagu kehtiva korra kriitikana. Mulle tundub, et „SÜTITAJAD” läheb veidi samasse auku. Me kutsume end muu hulgas „kollektiivseks kapitalismi värdvormiks” ning meid sütitas ka küsimus, kuidas töötada kapitalismi vastu, kasutades kapitalismi enda nõkse ja võtteid. Et võtame näiteks TEDi kõnede kontseptsiooni ja pöörame selle pea peale. Või mida tähendaks võidelda toksilise positiivsuse vastu toksilise positiivsuse endaga? Ja ütlen ausalt, selline lähenemine on olnud ikka mega fun!
Ennast saab radikaalselt ergutada väga heade raamatute, teatritükkide, kunsti, huvitavate inimestega kohtumiste, looduses jalutamisega…
Kuidas mitte jääda kõigest unistajaks, vaid ka tegutseda? Kuidas igapäevaelus end ja teisi radikaalselt ergutada?
Ma arvan, et kõige parem ergutamine on seotud iseenda vastu aus olemisega – selline maailmas olemine ei jää teistel märkamata ja innustab teisigi tegudele. Aga ennast saab radikaalselt ergutada ikka väga heade raamatute, teatritükkide, kunsti, huvitavate inimestega kohtumiste, looduses jalutamisega…
Pealegi, olen aru saanud, et kõige rohkem kahetsen ma ikkagi tegemata jäänud asju – pigem riskida ja kas või ebaõnnestuda kui ettevaatusest ja suurest kriitikahirmust midagi tegemata jätta. Kõige rohkem ergutabki tegutsema eelmiste tegutsemiste julgus. Nii et midagi pole teha, sõbrad, kui tahate endas või maailmas midagi muuta – peate üks hetk ikka kodust välja minema ja julgema!
PS. Ergutamine saab olla ka introvertne ja impressionistlik tegevus, ärme seda unusta! Kõik ei ergutu-käivitu samamoodi. 😉 Nõksud on erinevad. Siit ka küsimus laiale ringile: mida kujutaks endast tagasihoidlik ergutamine? Eks see ole ka selline soft power pigem.
Õpid praegu EMTAs doktoriastmes ja annad õige pea välja oma arvustuste, esseede ja intervjuude kogumiku „Kliitor on anarhist”. Kas räägiksid neist toimetustest lähemalt?
EMTAs algas mul just teine aasta ja uurin seal vormi poliitilist potentsiaali nüüdisteatris/-tantsus. Mind huvitab, kuidas teos saab olla vormilt (ja mitte niivõrd sisult) poliitiline. „SÜTITAJAD” on tehtud ka vaegkuuljate peale mõeldes ning lavastades olen pidanud näiteks mõtlema, kuidas ligipääs saab toimida teatritegemise ühe meetodina, mitte pelgalt millenagi, mida lavastamisprotsessi lõpus lihtsalt n-ö juurde „osta”. Siis peab juba eos mõtlema küsimustele, et kui tahta teha lavastust, mis oleks ka näiteks kurtidele mõistetav, siis kuidas peab dramaturgia üldse toimima, kas muusika saab tõlkida mõneti hoopis visuaalkeelde, jms põnevad ja olulised teemad.
„Kliitor on anarhist” on aga tõenäoliselt Eesti esimene läbinisti feministlik arvustuste ja kriitika kogumik. Suurem osa tekste on kirjutatud viimaste aastate jooksul, sekka veel paar minuga tehtud intervjuud ja pikemaid esseesid ning kokku sai miski, mis loodetavasti elavdab meie kultuurivälja, kutsub edasi mõtlema ja ehk vastugi vaidlema. No teades mind, siis seda viimast nagunii! Juttu tuleb seal muu hulgas revolutsioonilisest emadusest, sellest, kuidas naist tuleks filmides (ja mujal) portreteerida, vegeteerimise ülistamisest, suveräänidest eesti kirjandusmaastikul, neoliberaalsest fuckboy-kunstist ja sellest, kuidas ma üldse arvustamiseni jõudsin. Praegu viimistlen viimast peatükki „Äraaetud naisluuletajad lastakse ju maha!?”, millest tuleb kindlasti üks kogumiku valusaimaid tekste. Kardan tegelikult selle avaldamist…
Me peame kulturnikega organiseeruma, olema solidaarsed ja üksteist palju rohkem toetama.
Lõpetuseks, kuidagi ei saa mööda kultuuriinimeste toimetulekust. Igasuguste kärbete ja külmutamiste valguses muutub see veelgi teravamaks mureks. Kuidas hoida toimetuleku teemat avalikkuses esil nii, et see poleks ainus küsimus, millega kultuuriinimene tegeleb? Mida me tegema peaks?
Ma püüan nüüd siin ennast ise radikaalselt ergutada. Olles tegutsenud kohalikul kultuuriväljal vabakutselisena ligi 13 aastat, tihti ilma ravikindlustuse ja õiglase palgata, saan öelda järgmist: Eesti riik võib ju üritada, aga ta ei suuda mind tappa. 13 aastat on juba üritanud… Me peame kulturnikega lihtsalt organiseeruma, olema solidaarsed ja üksteist palju rohkem toetama. Tihti keskendutakse ka sellele, mida ei ole võimalik saavutada, äkki võiksime hakata hoopis mõtlema rohkem asjadele, mis on võimalikud? Makse me alla tõenäoliselt ei saa, aga suuremate ja väiksemate teatrite omavaheline koostöö ning platvormide tekitamine on ju tehtav, ametiühingud samuti! Probleem on tihti ka selles, et vaid üksikud räägivad neil teemadel. Kui arutellu panustaks rohkem inimesi, oleks sellest lõpuks ka mingit kasu.
[1] „Lubatud õnn”; „Rõõmus sõjakus. Õilmitseva vastupanu ülesehitamine toksilistel aegadel”; „Meie emotsioonide koostis”
