On üks saal, mis elab samaaegselt veebis ja maa peal, täpsemini aadressil Kopli 27. See on transdistsiplinaarne etenduskunstiasutus elektron.art. Raskesti kategoriseeritav, kunstiliselt mitmekesine ja värske, kahtlemata. 

Tulevikulava. Ma julgeks kutsuda eˉlektroni tulevikulavaks, mis ei saa kunagi valmis. Jumala eest, kui miski peaks kunstis valmis saama. On see siis üldse kunst, kui see on valmis? Või täielik. See on XIX sajandi geeniusekultus, mida eˉlektron jõudsasti seljatab. Ja see pole mitte lihtne, sest osati on Eesti kunstiskeene, olgu see heli või teater, seni tugevalt institutsioonide käpa all ja kohati tsensuurimaiguga. Akadeemias valitseb seni tugev hierarhia, mis tingib vananenud väärtuseid (klassikaline muusik peab harjutama, mitte lugema). Aga kuidas eˉlektron selle vastu seisab? Mis on see tulevikulava, mida ta ehitab?

Digitaalne kunst

eˉlektron sündis aastal 2019 koostöös MIMprojecti ja Kanuti Gildi SAALiga, kui toimus Sakala 3 teatrimaja, endise NO99 konkurss, mille eesmärk oli leida Sakala 3 majja uus sisu. Konkurss kukkus aga läbi ja selmet  anda maja uuele tulijale, loodi kaks kolmeaastast granti, millest ühe sai teater Ekspeditsioon ja teise meie praegune kangelane eˉlektron, mis kätkes tollal nii kunstirühmituse kui ka nn produktsioonimaja tunnuseid. Eestvedajateks ja initsiaatoriteks olid Taavet Jansen ja Maike Lond, kellele lisandusid Hendrik Kaljujärv ja Kaie Olmre.

Esimesel tegutsemisaastal sisenes jututuppa COVID ja esialgseid eesmärke – luua ja arendada tehnoloogilist ja transdistsiplinaarset kunsti – planeeritud kujul ellu viia ei saanud. Ootamatus olukorras avanes aga (ainuke) võimalus: kolida täielikult veebi.

Piiratud rahaliste vahenditega loodi online-lava, millesse programmeeriti kavalalt olulised interaktsioonid ja lisad (nupud, kangid, käsuread jm, et vaataja saaks üritusse jututoas panustada ja seda tagasisidestada), mida suurematel voogedastusplatvormidel tollal polnud. Kuna lockdown muudkui vältas ja teatris, näitusel, kontserdil käia ei lubatud, kerkis huvi eˉlektroni vastu priskelt. Kolme aasta jooksul osaleti eri arendusprojektides, korraldati rahvusvahelisi online-residentuure ja kutsuti ellu digitaalseid kunstivorme, millest edukaimad olid „Fruitful Misunderstandings”, online-residentuur ühes showing’uga; lavastused „Hundid”, „Memento”, „The Reader”; meediumiteülesed ettevõtmised metaeeter ja Avaliku Sabotaaži Liit.

eˉlektroni huvi oli ja on ujuda seni tundmatutes vetes ja seda märkas nii kultuuripublik kui ka kultuuriministeerium.

Kuid kõik ilusad asjad saavad mitte nii ilusal hetkel otsa. Grant ammendas ennast ja tuli edasi mõelda. Mis nüüd? Lõpetada töö või pöörduda kultuuriministeeriumi poole? Nõnda sisenetigi 2022. aastal erateatrite rahastusvooru, milles osalevad ka näiteks Theatrum, VAT Teater, Kanuti Gildi SAAL ja Paide Teater. eˉlektroni huvi oli ja on ujuda seni tundmatutes vetes ja seda märkas nii kultuuripublik kui ka kultuuriministeerium. COVID matistatud, tegevustoetus pihus. Nii algas uus ajajärk.

Värske kunst

„Uut” ja noort otsides on oluline rääkida värske kunsti tagasisidest. Eriti praeguse ERRi juhtkonna jõupositsiooni ärakasutamise ja Sveta Baari sulgemise varjus. Mida otsitakse ja kuidas? Kas uued ilmingud saavad üldse tagasisidet? Katsetuste puhul pean silmas näiteks eˉlektroni all tegutsenud metaeetrit (Liisbeth Horn, Ruslan Stepanov) ja Avaliku Sabotaaži Liitu (edaspidi Saboliit; Liisbeth Horn, Gregor Kulla, Mait Vesker), mis olid meediumiteülesed digitaalkunstiteosed, mille vaatajaskond oli arvukas, kuid mis ei saanud meedias konstruktiivset peegeldust. Väljaspool eˉlektroni võiks värskete ettevõtmiste sekka arvata ka Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liidu, mis korraldab näituseid ja jagab auhindu. Säärased tegevused avardavad kunstivaldkondade piire, koondavad noorte kunstnike huvisid ning uuristavad uusi jõesänge.

Häälejõuline kriitika on nimetanud värskeid püüdlusi WTF-kunstiks ja diiphängimiseks[1], mis on juhuslik või ülevalatud. Osati paistab, et seda nähakse kui nn madalat kunsti, sest seda ei anna usaldada enne, kui see pole midagi võitnud (teatriauhinnad), ekspertide (nt „Teatrivaht”) heakskiitu saanud või välismaiste risoomidega (kuulus alma mater). See teadmatus ja usaldamatus ilmutab end ehk enim mõõtu andvalt ERRi praeguse juhtkonna tegudes, kes ei usalda noori, peavad neid rumalateks (eeldus, et noored tahavad taskuringhäälinguid ja kuulavad üksnes peavoolu) ja raiuvad oma tõdesid kriitikat tsensuurides („Kinoteatri õhtune vöönd”, R2). Uksed sulgeb meediumite kohtumispaik Sveta Baar, mis tõi Telliskivi ümbrusse alternatiivse kunstiskeene ja selle publiku. Kahjuks on linn ja kultuuripoliitika Sveta nüüd välja suretanud. Selmet astuda suhtlusesse ja liita jõud, et ärikad saaksid oma nutsumäge paisutada ja kulturnikud tasu, millega saaks kõhu täis – ühtlasi maksujõulise toe ja platvormi –, nülitakse pimeda tegutsemisega kultuur taas kontideni paljaks.

Kui nähtut või kuuldut ei osata millegagi võrrelda, seda kategoriseerida, kontekstualiseerida või puuduvad tööriistad, mille abiga sesse kaevuda, kiputakse „andma kriitikat”.

Kirjutajale paistab, et uut mõõdetakse vana mõõdupuuga. Otsitakse midagi juba kehtestunut, olemasolevat. Shakespeare’i, mis kõlaks Estonia kontserdisaalis, harrastusmuusikutest bändi, mis astuks üles teatrilaval. See on „värske”, mida kitsas silmaring suudab värskena näha. Seda ulatuslikult nii kultuurikriitikas kui ka -asutustes. Kui nähtut või kuuldut ei osata millegagi võrrelda, seda kategoriseerida, kontekstualiseerida või puuduvad tööriistad, mille abiga sesse kaevuda, kiputakse „andma kriitikat”. Heal juhul küsitletakse ja ollakse avatud, uudishimulikud. Aga kas saab üldse teistmoodi? Nähtub, et sedasi on lood olnud aegade algusest saadik. Nagu on öelnud 16. sajandi müstikust luuletaja Mirabai: „Jumal […] tegi lollidest kuningad ja seadis targad kerjama neilt.”[2]

Kõige eelmainitu kiuste ehivad eˉlektroni uut programmi just noored kunstnikud, nende tegevused ja koostoimimine. Mida see tähendab? Kohta pakutakse noortele, eksperimenteerivatele loojatele. Samuti kutsutakse kohtuma kunstnikke eri põlvkondadest ning distsipliinidest, et teadmised ja kogemused seguneksid ning eeldused ja hirmud mõraneksid. Rõhk on transdistsiplinaarsel kunstil. Kunstil, milles subjekt ilmneb mitme distsipliini kaudu, näiteks etenduskunst helikunsti kaudu, mitte etenduskunst ja helikunst n-ö koostöös, mida võiks nimetada interdistsiplinaarseks. Oluline koht on eˉlektroni tegevustes edasi ka maja nn põhisuunal ehk online– ja tehnoloogilisel kunstil. Uues ajajärgus eˉlektroni tiim ka laienes ja liitusid uued initsiaatorid Annika Üprus, Alissa Šnaider ja projektijuht Anu Almik. Kõik läheb kole kirjuks. Aitan näidetega järele.

Vana ajajärk

Kes on sel tulevikulaval üles astunud? Toon digitaalse kunsti näiteks Saboliidu ning keskendun maja praegustele ettevõtmistele ja väljavaadetele. Ühiskonna normide saboteerimisega tegelev kunstiprojekt Saboliit sai alguse 2022. aastal. Saboliit korraldas kuue kuu jooksul seitse reaalajas toimunud üritust. Nende hulka kuulusid koosolek, gala, eneseabi töötuba, akadeemia jm, kus õpetati muu hulgas poodidest ökotooteid varastama, küberturvalisust, eneseabi, tehti ühiselt naerugaasi, publikule kingiti kanepit, geiverd (geid ei tohi Eestis veredoonorid olla), saboteeriti ERKI moe-show’d, loodi hümn (Valge Tüdruk „Avaliku Sabotaaži Liidu hümn”) jpm.

Kohalik etenduskunstimaastik vajab katsetamisruumi ja alternatiivseid formaate selliste teoste edendamiseks, mis pole orienteeritud lõpptulemusele ega valmisprodukti esitamisele.

Kunstiprojekti kese oli n-ö digitaalne – nii koduleht, kus sai tutvuda liidu filosoofia ja põhikirjaga – kirjas olid ka võimalikud ühiskonna normide saboteerimise võimalused –, kui ka kontod ühismeedia platvormidel (@saboliit), kus avaldati reklaame, meeme, üleskutseid jms. Kunstiprojekt oli kui iseseisev institutsioon, liit, millel olid oma liikmed, juhid, põhikiri, filosoofia ja mis korraldas regulaarselt aktsioone, üritusi, kohtumisi. Saboliit saavutas noorte kunstiskeenel hirmutava koha, kui selle avalikul koosolekul arutati süvariigi võimalikkust ja narkopoliitikat ning viibing lõppes sellega, et liidu paljajalgne anarhistist liige ütles, et selle peale tahaks kedagi tappa, ja lõi noa eˉlektroni stuudio seina.

Uus ajajärk

Sel hooajal on aga eˉlektroni sihiks koostoimimine ja -loomine. Uue sesooni ettevõtmiste üldnimetuseks võiks olla „tegevused”. Aastat läbivaks ürituseks on „VIIS GESTUURI…”, mis koondab lühiresidentuure ja nende showing’uid. Selle sarja raames saavad kokku kaks kunstnikku, kellel on kummalgi ainulaadne töömetoodika ja kes veedavad eˉlektroni kunstisaalis kümme päeva. Kunstnikud pole varem koostööd teinud ega ole kursis teineteise tegevustega. Gestuuride sarja alustasid ehtekunstnik Claudia Lepik ja fotograaf Maxim Mjödov, jätkasid koreograaf ja luuletaja Sveta Grigorjeva ja näitleja Mikhail Pashchuk ning tulevatel kuudel ühendavad jõud moekunstnik Laivi ja etenduskunstnik Kärt Koppel. Edasised kohtumised jätan pinge hoidmise huvides saladusloori alla.

Gestuuride idee sündis kunstnikega ajapikku kestnud dialoogi tulemusel, mis aitas eˉlektronil jõuda järgmiste järeldusteni: kohalik etenduskunstimaastik vajab katsetamisruumi ja alternatiivseid formaate selliste teoste edendamiseks, mis pole orienteeritud lõpptulemusele ega valmisprodukti esitamisele; 80 protsenti kunstniku mittemateriaalsest tööst etenduse produtseerimisel jääb märkmikukaante vahele, suitsuruumi ning autorite ja koostööpartnerite mõtteisse ega näe kunagi ilmavalgust; iga kunstimeedium kohtub harva teiste meediumite ja nende viljelejatega; ning, mis kõige olulisem, kunstiinstitutsiooni ja produktsiooniasutusena soovib eˉlektron viia ellu julgeid ja eksperimentaalseid projekte, mis esitavad väljakutse meie ühiskonna ja maailma normidele laiemalt ning mille tulemuseks on lahkem, avatum, hoolivam, riskialtim, sallivam ja vägivallavabam maailm.

Gestuuridele lisaks esilinastub sel aastal Viljandi kultuuriakadeemia lavastaja- ja näitlejatudengite online-töö „Demo” ning kevadel esietendub Ruslan Stepanovi suurvorm „Floor on Fire”.

Usaldus on kunst

Nagu näha, on uus hooaeg tihe! Kirjutaja julgeb välja tuua, et erinevalt mitmest teisest kultuuriasutusest paneb eˉlektron kunstilise mitmekesisuse kõrval tugevalt rõhku ka soolisele ja rahvuslikule esindatusele. Terav silm märkab seda ja see on eeskujuks! Tegu on tulevikulavaga ka selles mõttes, et sillutatakse teed uuele põlvkonnale, neid austatakse ja soositakse. Soositakse ka nende väärtusi, mis nõuavad institutsioonidelt tihti väga(-väga) tundlikku sotsiaalset närvi. Samuti on eˉlektroni projektide puhul ilmne, et noor kunst on kirev nii sisult kui ka vormilt – meediumitevahelised piirid koltuvad ja nn vormilist puhtust on tobe otsida. Üldse on tobe midagi kehtestunut otsida ja selle on eˉlektron ära tabanud. Nn valmiskunsti edendamine on tootekeskne lähenemine, mis juurutab pimesi kapitalistlikke väärtusi. Turvamine võiks jääda eelmisesse sajandisse. Kunstil saab käia kannul ja luua sellele pinnast, et kunstnik tunneks end turvaliselt ja asutus julgelt. Edasi viib usaldus. Nagu järeldab ka eespool mainitu, et läbi ajaloo koputavad targad muudkui lollide uksele seetõttu, et Krišna (Jumal) „saaks veenduda nende usu tõelises sisus”[2].

Valmiskunsti edendamine on tootekeskne lähenemine, mis juurutab pimesi kapitalistlikke väärtusi.

Ehk kui midagi saab valmis, siis see tähendab, et sellesse ka usutakse, ja see usk on must. See on väline ja pime. Tee usalduseni ongi ebameeldiv, kuna see kulgeb läbi tundmatute vete, see on nn usu toel tegutsemine, mis nõuab rasvast teadlikkust. Seda ilmestavad kaunilt eˉlektroni gestuurid. Suhtlus, segunemine, üheskoos tegutsemine aitab kaasa eelduste ja hirmu killustamisele ja sallivuse tekkimisele. Kas see ongi see tulevikulava? Usk üksteisesse?

[1] WTF-kunstist ja diiphängimisest oli juttu Evelyn Raudsepa korraldatud ja EKAs toimunud kaasaegsete etenduskunstide vestlusõhtul, milles osalesid Eero Epner, Urmas Lüüs, Ott Karulin ja Kaja Kann.

[2] Mirabai 2005. Laulud tumedale armastatule (tõlkinud Mathura), lk 45.

Gregor Kulla on helilooja, luuletaja jms.