Mis saab mitmekesisest väikeste väljast, kus tihtilugu juba hoitakse viimaste hambaproteesidega kinni toimetulekunullist? Kas see tähendab kohaliku kultuurisektori suurema ümberorganiseerumise algust?
Kui lõppevale aastale tagasi vaadata, on Müürilehe numbrid keskendunud muu hulgas sellistele teemadele nagu klass, surm, tähelepanumajandus, kultuur ja raha, üleminek, naabrid ja uni. Oleme saanud nende käsitluste eest kriitikat ja kiitust, mõnitusi ja silitusi. Seni, kuni meie töö tekitab reaktsioone ja tundeid, on kõik hästi, kui publik jääb vait, siis on kaputt. Seega tehkem häält edasi!
2024. aasta viimane Müürileht toob lugejani mõtteid Vilniusest, Lvivist ja Amsterdamist. Poliitaasta tagasivaatena on Karl Lembit Laane võtnud käsitleda liberaalse maailmakorra tervisliku seisundi ja Thomas Luke Pritchard kirjutab demokraatia oligarhistumisest. Lisaks sellele tutvume Lõuna-Koreast Ameerika Ühendriikidesse levinud 4B liikumisega ja teeme juba harjumuspärase kokkuvõtte aastast nüüdiskultuuris, kus kohtuvad betoon, veri ja pisarad. Boonusena vihaseid kultuuriinimesi ja süntesaatorite vahel elavaid produtsente.
Nagu paljudele teistelegi kultuuriväljal osalejatele, tuleb uus aasta meile kärbetega. Loomulikult püüame sellest hoolimata jätkata ilmumist sisulisi ja vormilisi allahindlusi tegemata, teisiti polekski mõtet. Eks kärpimisest ole räägitud viimaste kuude jooksul enam kui küll, kui lisada siia võrrandisse inflatsioon, kaitsekulude tõus, majanduslik stagnatsioon, maksutõusud jne, on pilt kultuurisektori jaoks lähiaastatel kaunis keeruline. Suured jäävad ellu niikuinii, kihte, mida fileerida, on lihtsalt märksa rohkem. Küsimus on pigem selles, mis saab mitmekesisest väikeste väljast, kus tihtilugu juba hoitakse viimaste hambaproteesidega kinni toimetulekunullist. Ja kas see tähendabki ehk kohaliku kultuurisektori suurema ümberorganiseerumise algust? Alternatiivsema muusika austajad on saanud juba valupisaraid valada – aasta tagasi sulges oma uksed Sveta Baar, nüüd on järg klubi HALL käes, ära on jäänud festivale, nt Mägede Hääl, ja tuleval aastal lisandub langenuid veelgi. Vabakutselistele loovisikutele tunneli lõpus veel valgust ei paista ja varem või hiljem tabab kultuurivälja ajude äravool, sest palgad pole enam konkurentsivõimelised. Seda võib vaadata süsteemi optimeerimise, elurikkuse kao või mõlemana. Käima lükatud protsesside mõju avaldub pikaajaliselt ja seda, mis tulemusi pigistamine annab, näeme mõne aasta pärast.
Berliin kui 90ndate häkkerite, kunstnike ja muusikute „vabalinn” on ehitanud oma globaalse imago viimase 30 aastaga üles suuresti tänu kultuurile.
Eesti pole oma olukorras sugugi unikaalne, kärbitakse ka mujal Euroopa Liidus, sealhulgas Prantsusmaal, Soomes ja Saksamaal. Eriti teravad reaktsioonid on tabanud plaanitavaid kultuurikärpeid Berliinis, mille kultuurieelarvet tõmmatakse koomale koguni 130 miljoni euro võrra. Mida vähem autosid Volkswagen müüb, seda vähem eesriideid avaneb – nii võiks selle kokku võtta. 90ndate häkkerite, kunstnike ja muusikute „vabalinn” on ehitanud oma globaalse imago viimase 30 aastaga üles suuresti tänu kultuurile. Berliin on olnud pikka aega de facto Euroopa kultuuripealinn, lausa sedavõrd, et iga uut poppi linna Ida-Euroopas Tbilisist Bukarestini on nimetatud „uueks Berliiniks”. Kui aga vaadata viimaseid valimisi Gruusias ja Rumeenias, siis „uuest Berliinist” liiguvad nad päris kindlasti kaugemale. Nagu majanduslikust kitsikusest oleks veel vähe, on üle Euroopa tõusmas ka parempopulismi eesriie – Austria, Slovakkia, Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia jne, kuhu pilku ka ei pööraks, pilt on ikka sarnane. Ka Berliin ise liigub Berliinist kaugemale. Ja kui uued poliitilised jõud tulevad hekikääridega kultuurivälja kohitsema, siis alles algavad päris probleemid. Poolas suudeti pärast viimaseid valimisi palju tagurlikku puhastustööd tagasi keerata, aga igal pool ei pruugi see nii hästi minna. Eks kultuurielu olegi lakkamatu poksimatš Lederhosen’i ja strap-on’i vahel.
Eelnev jutt võib küll paista kaunis pessimistlik, aga mina isiklikult pessimistlik ei ole. Ma ei pea siin silmas miltonfriedmanlikku „kriis on võimalus muutusteks” tüüpi lähenemist, kuid usun, et uute kohanemisstrateegiate esiletõus võib pikas perspektiivis ka hea olla. Muidugi juhul, kui muutunud tegelikkuses kohanemine kedagi veel kotib.
Aleksander Tsapov, peatoimetaja
