Vera Vice’i lühialbum „Far Far Away” pole ei kuulamise ega ka tantsimise, vaid elamise album.

★★★☆☆

Süntpopiduo Vera Vice’i lühialbum „Far Far Away” purjetab häbematult reverbimeres, mille lained kannavad poolunne, samal ajal kui päike kütab rõõmsat melanhoolsust. Plaadil on hillitsetud jõud, kuid see ise jääb häbelikuks – ei sega kuulatajat, ei tõmba liigselt tähelepanu. Tutvun sellega küll sombusel Campo San Lorenzol, kui tegelikult peaks loksuma päikselisel päeval paadiga laguunil, sest see pole ei kuulamise ega ka tantsimise, vaid elamise album.

Raske on kirjeldada selle teose tegelikku võlu, sest kohe, kui üritan seda sõnadesse panna, tõmmatakse mind unenäolisest eufooriamerest tagasi keele sümbolite struktureeritud maailma ja hetke müstika kaob. Kuid „Far Far Away” on olemise singulaarsus, millest on kadunud kronesteetiline potentsiaal. On vaid hõljuvad pildid ja värvid, millel pole nime, tähendust ega ajalist mõõdet, ning sellest rääkimine, selle struktureerimine lõhub kogemuse.

Trummide ja süntide reverbirägastikku kaob ka vormitunnetus. Lugudes on küll struktuurid, aga need jooksevad üksteisele sisse, liikudes kohati paralleelselt, lõhkudes veelgi aja ja ruumi tunnet.

Aga selles singulaarsuses ulpimisel on tagajärjed. Paladel ei ole narratiive ega kulminatsioone. See on üks suur vorst, mille osad on suuresti eristamatud. Iga lugu loob küll retoorilise ruumi potentsiaali, et anda argistele situatsioonidele uusi tähendusi ja paatost, kuid jääb jõuetuks, kui ümber pole keskkonda, kuhu kinnituda. Kostku kõlaritest „Far Far Away”, kui joon ehakuma valgel veini, tõmban esimest triipu, astun kaaslasega vahekorda või pressin lava ette. Masin lasku tossu ja valgus las virvendab, sest mina tahan lahustuda. Mis järjekorras need asjad olid, ei tea, kuid suu karjub: „Eufooria!”

Album ise ei jõua ühegi haripunktini, kuid võimendab eksistentsi olemust, mille ümber see hõljub. See on soundtrack elu teistele hetkedele, kui pulbitseb eufooria, paatos või rõõmus melanhoolsus.