Man Rei albumit kuulates võib jääda kummitama üks ja ainus küsimus: kes ikkagi tappis Laura Palmeri?

★★★★☆

Mis sobiks ühte sombusesse õhtusse paremini kui kerge annus kitarri, kerge annus pastoraali, kerge annus vaikselt tiksuvat sünti ja stratosfääris hõljuvat vokaali? Saage tuttavaks – see on Saksamaal elutsev eesti kunstnik ja muusik Kristin Reiman aka Man Rei oma täispika albumiga „Thread”.

Esimesel kuulamisel tekib Man Rei muusikaga hulganisti assotsiatsioone. 90ndate ambient? Brian Eno? Enya? Grouper? Cocteau Twins? Kuid ükski neist pole see… õige, sest minu peas valitseb vaid üks küsimus: kes ikkagi tappis Laura Palmeri? Albumi algus on sügavalt angelobadalamentilik, rõhuv reverb surumas puude latvu maadligi; teades, et midagi on tulemas, midagi on justkui õhus… Man Rei muusikat ei saa kuulata sõbra sünnipäeval või Tallinna-Tartu maantee tulederikkas hämus; „Thread” on sügavalt sisekaemuslik aeglane hoovus, kus iga kaja ja käteplaks on moondunud instrumendiks, lisades paletile värvi ja lugudesse kütkestavust.

Leebe algusega „If It’s Fine” ja „I’ve Been Callingu” melanhoolsed mõtisklused lisavad ükshaaval muusikale kihte, suundudes sosinate ja mühavate akordide saatel läbi „Trust in Time’i”, „Edge Knot City” ja vägagi sümpaatse „Intermissioni” meeldejäävasse ballaadi „Call”. Paarikümne minuti pealt saab album oma astumise ja tempo ilusti sisse, korduvad kitarrid („Where the Opaqueness Begins”) ning reverbi ja kaja ja sumisevat bassi („Witless”) tuleb veel ja veel. Jah, ja albumi nimilugu „Thread” on ikkagi väga „Twin Peaks”. Rütmi on siin siiski vähe, selle võib ise juurde mõelda, aga see on sellegipoolest üks tore sosinaid täis ambient-album, kus plaks ja reverb kannavad oma osa. Soovitatav kuulata pärast rasket päevatööd koos sooja tee või klaasi konjakiga. Swoosh!