Chris „Rütmidoktor” Long lendab dub’i-kosmoselaevaga müstilisest psühhedeeliaparadiisist kohale ja toob meile tervendavat tantsuvalgust unustatud tulevikust.

★★★★★

Rhythm Doctori muusikalist identiteeti võiks eksliku ülbusega pidada nostalgiliseks, seda väites läheneme talle aga lootusetult valest küljest. Üle 50 aasta kestnud karjääri jooksul on ta tööriistakasti kogunenud tõepoolest muusikalisi dub’i-peitleid, house’i-haamreid ja techno-saage, mille võib paigutada möödaminnes kõrva peale heites küll nii 80ndatesse, 90ndatesse kui ka vabalt kuskile enne ja pärast seda. Kui aga võtate aja ja sõidate kolmveerandtunni temaga kaasa, siis näete, et ta lendab hoopis vastu meie lineaarsele tantsunarratiivile, tuues ajaaugu kaudu tulevikku, mille oleme nüüdseks juba unustanud. Jah, just nii.

Jään „Digital Jujust” lootusetult purju ning jätkan oksüümoronide ja tühisuste keeles, sest Rhythm Doctori aastaid destilleeritud ja peenfiltreeritud muusikalist tõmmist ei tasugi minna kainete sõnadega lahti muukima. Võtke näiteks avalugu „Floating With Sonny”, mis tundub olevat lihtsalt üks pulseeriv, ühe koha peal õõtsuv techno-transs, kuid minut hiljem lendame juba kaaluta olekus maa ja taeva vahel, oleme kuskil mujal kui siin, aga ega miski ei kisu meid enam tagasi ka. „I Am Riddim” on aga kui happetünnist põgenenud dubstep’i-vihmauss, mis vingerdab ja siugab mulksatuste saatel meie ajukäärude vahele.

Ja sellest värvilisest psühhedeelia mängutoast viib Chris Long meid ootamatult pahupidi keeratud ning mängutoosi surutud deemonlikule reivile, mis kõlab kui Buriali parim lugu, mida ta kunagi ei kirjutanud. Ja sealt edasi korraks Aafrikasse, kus lõkke ümber käiva tantsuriituse käigus satume hoopis Berliini järgemööda kümnendat aastat kestva peo reivilabürinti. Kuniks põrand kaob alt ja heljume läbi ambient’i-tuleviku tagasi kuhugi laisa happe-jungle’i rüppe.

Mis see kõik oli? Ma ei tea, aga tahan seda varsti jälle.