Värskel albumil tungib Luurel Varas eelmise kümnendi bassimuusika kiudude vahele ja tõstab selle taas valgusvihku.

★★★★☆

Mäletate veel umbes kümme aastat tagasi kogu alternatiivelektroonikat defineerinud future bass’i? Otsa tegid lahti Rustie ja Hudson Mohawke, kellele järgnesid peagi Flume ja Mura Masa, tungides pimedatest nurgatagustest ka peavoolu. Otseselt ei ole see saund kuhugi kadunud, aga see sulas märkamatult meie tantsumuusika reaalsusesse, mistõttu selle paigutamine mõttelisele muusikalisele arengukõverale on üha keerulisem. Meie oma Luurel Varas tuleb siin appi.

„244 ALF” eirab trotslikult muusikalist nüüdisaega. Ta hüppab tagasi kuskile 2010ndate algusesse, mil tantsumuusikat võis kirjeldada selliste sõnadega nagu „kliiniliselt plastiline” või „meeldivalt karge”, ent ei ürita seejuures kangekaelselt retro tuules purjetada. Päkapikudisko reinkarnatsioon on future bass’ile ka ainult kasuks tulnud, sest kuigi need motiivid, millega Varas plaadil mängib, on tihti üks ühele tollest ajast üle tõstetud, mõjub see nu trance’i kõrval kui täielik futurism ja tulevikumuusika. 

Märkimisväärne on ka Luurel Varga meisterlik produktsioon, mis kõlab nii puhtalt, aga samas mahlakalt ja sügavalt, et võiks kuuluda ükskõik millise varem mainitud produtsendi diskograafiasse. Võib isegi minna nii kaugele, et umbes kümnendat korda plaati oma kõrvust läbi lastes mõistsin, mida see on mulle kogu aeg alateadlikult meenutanud – „244 ALF” on otsekui uusversioon FlyLo FMist, legendaarsest „Grand Theft Auto V” jaoks loodud raadiojaamast, kuhu valis muusikat Flying Lotus. Äkki saame Varga plaadi kuidagi uude „GTAsse” sokutada? Selle saatel sõidaks hea meelega virtuaalsesse öösse. Kinnitus sellest, et lähiminevik võib olla moodsam kui olevik.