Shelton Sani lavaenergia avaldub plaadil „Wilderness Follows” paikapanevalt raske rünnakuga nii kõlas, pillimängu agressiivsuses kui ka lookirjutamises.

★★★★☆

Vanakooli müraroki esindajana teeb Shelton San lava peal silmad ette enamikule kohalikele pungi või raske kraami viljelejatele. Nende valem, kus Melvins kohtub Sonic Youthiga, kes kohtub Zahiriga, on lihvitud vankumatult ja halastamatult täpseks ja võimsaks. Juba varajastel tegutsemisaastatel diskuteeriti selle üle, kuidas kandub bändi lavaenergia üle stuudiosse? „Wilderness Follows” vastab sellele küsimusele paikapanevalt raske rünnakuga nii kõlas, pillimängu agressiivsuses kui ka lookirjutamises.

Mind kimbutas enne Sheltoni uue albumi ilmumist aga üldisem küsimus seoses bändi suunaga. Nüüd, kui saime bändilt üle 14 aasta uue täispika stuudioalbumi, on huvitav, kas power trio üritab astuda eemale oma tõestatud ja toimivast valemist? Kui nõel on plaadile läinud, lajatab „Therefore I Go” meile vana hea tippvormis Sheltoniga. „Strip Down (Go On)” on kogu valikust ilmselgeima altroki „hitipotentsiaaliga”, mis põhjendab ka loo esiletõstmist esiksinglina. „Brighter Days” liidab aga otsekohese vanakooli pungilöögi Valter Nõmmele omaste keerukamate instrumentaalkohtadega. Kui oleme juba Sheltoni kärinamaailma rüppe haaratud, hakkabki bänd omale uusi territooriume lubama, seda erinevate tulemustega. Naiivsem „In The Blink Of An Eye” võiks mõne teise bändi filosoofias olla poppunk. Vastandina nõuab nimilugu progelike ja venitatud sooloekskursioonidega kuulajalt ekstratähelepanu, lõpetades ülekülluses. Õnneks mõjub progressiivsem lähenemine märksa paremini järgneval, noorema pungiskeene esindaja Richard Jerbachiga kahasse kirjutatud „Pointing Fingersil”. Pärast end sõlme sidunud albumi B-poolt lööb „Renting Wings” taas õhu värskeks ning paneb tõdema, et Sheltonil polegi mõtet oma formaadist kaugeneda, nagu näitasid eespool mainitud katsed.