Kui Shelton Sani uut plaati „EP2” reklaamitakse mürarokina, siis tegelikult jääb tõde sinna kuskile selle žanri popima avangardi (nt hilisem Sonic Youth) ning täitsa lõbusa stoner rock’i vahepeale (mõtle Monster Magnetile, Fu Manchule).

★★★★☆

Lühidad laulud (ka pikim pala viiest jääb alla nelja minuti) viitavad noise punk’i mõjutustele ning kui selgelt rahumeelsem vokaal välja arvata, võiks selle Shelton Sani väljalaske keskpärase The Jesus Lizardi albumi pähe maha müüa küll. Seega ristiks ise „EP2” hoopis pralle-mürarokiks.

Kui aga muusikaline taksonoomia kõrvale jätta, saab rõõmsalt nentida, et „EP2” saatel saab mürada küll ja veel! Karvane basskitarr ning kaela painutav trummitöö lubavad kitarril mängelda ja hüpelda ideelt ideele, tekitades lauludele energeetilise ja äkilise atmosfääri. Eelmine Shelton Sani album (üle kümne aasta tagasi!) mõjub sellise fokuseeritud lähenemise kõrval kohati lausa postrokilikult ning tundub, et see on uue EP puhul nii tugevus kui ka nõrkus. Kui ühtpidi kõlab „EP2” kui hitivabrik, kus iga pala võib konkureerida raadioaja nimel, siis teisalt paneb iga laul kuulaja mõtlema, et kas rohkemat ei tulegi.

Tulemuseks on üks sirge suunitluse, ent samas tähelepanuhäirega plaat. Iga laul lausa karjub selle järele, et lasta tal hingata. Bänd mängib, justkui keegi annaks neile kohe kõrvakiilu, kui üritada pillidega natukenegi rahulikumalt ringi käia. Sellel on mänglevalt närviline efekt – muusika on selgelt lõbus ja energeetiline, kuid väikeste mürgiste vimkadega. Samas, mida muud sa healt peolt ootad?